/nginx/o/2022/07/18/14704203t1h89d9.jpg)
Krudisevast lumest ümbritsetud Tartu vaksal on kargel 6. jaanuari keskpäeval tühi nagu esmaspäevahommikune kõrts ning kusagilt ei leia vihjeid sellest, et poole tunni pärast saabub perrooni äärde rong, mis on osake ajaloolisest rongiühendusest Baltimaade pealinnade vahel. Mis sest, et tegelikult tuleb vähemalt praegu sellel ühendusel kaks korda ümber istuda.
Vaksali ootesaalis olijad saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Kohe välisukse kõrval istub pensionäridest vene keelt kõnelev abielupaar, kes ootab sama rongi, aga mitte Riiga, vaid Valka sõitmiseks.
Keegi ei lehvita
Piirilinna vanemate poole on teel ka Rauno Liebenau, kes sõnab, et uudne ühendus Riiaga talle eriti huvi ei paku, sest bussiga on mugavam: «Rongi ma kindlasti kasutama ei hakka. Oleks siis üks rong, aga need ümberistumised ei meeldi.»
Kui pealinna poolt hakkab lõpuks paistma prohvetlik Elroni, rahvakeeli porgandi valguskuma, kogunevad inimesed aegsasti perroonile. Nõndasamuti seltskond noori, aga nagu nõiutult ei kavatse nemadki Riia retke ette võtta. «Läheme Elvasse,» teatab neist üks.
Porgand sõidabki jaamahoone kõrvale. Üsna palju on väljujaid, kes kaovad kiiresti perroonilt sooja vaksalisse. Pikka juttu ei ole – uksed pannakse kinni, Tarapita-nimeline rong annab õrnalt vilet ja ongi aeg Valga poole teele asuda. Ei mingit puhkpilliorkestrit või rongile järele lehvitavat linnapead. Mõtlen endamisi, et ega tegu olegi ju Titanicuga ja ilmselt oleks selline ärasaatmine üsna kentsakas.
Sellest, et tegu on erilise reisiga, saab aga rongis sees aru küll. Esiteks istuvad üheskoos rongi esiotsas esmareisi kaasa tegevad Elroni tähtsad ninad rongifirma juhi Lauri Betlemiga eesotsas. Ja rongi lõppu, esimesse klassi, on ennast sisse seadnud terve trobikond ajakirjanikke.
/nginx/o/2025/01/07/16583169t1hc757.jpg)
Arvutiekraanile keskendunud Delfi ajakirjanik Aleksander Algo teab rääkida, et Eestist kaugemale minejaid rongis eriti polegi. «Ei teagi, kas asi on selles, et on esmaspäev või on leige huvi põhjendatud muuga. Loodan, et see nii ei jää, sest muidu ei täida see ühendus üldse oma eesmärki,» lausub ta.
Elroni klienditeeninduse juht Ardo Roosenberg annab juhised, kuidas leiaksin rongis üles need reisijad, kes sõidavad Eestist kaugemale. Üks pidavat istuma kusagil mootoriruumi lähedal. Tema nimi on János Földiák – ungarlane, kes tuleb Lapimaalt puhkuselt ja kavatseb sõita Vilniuseni välja ning sealt edasi Varssavisse, et lõpuks sealtkaudu kodumaale jõuda.
Tal on seljas põhjamaine punane jõulukampsun ja intervjuusid on ta Eesti ajakirjanikele jaganud juba hulgi. Tagasiteele on ta asunud nimme kaks päeva hiljem, et saaks just selle rongiga sõita. Muidu oleks ta läinud bussiga. «Tunne on eriline,» ütleb Földiák.
/nginx/o/2025/01/07/16583168t1hab19.jpg)
Nagu öö ja päev
Nüüd oleme Valgas ja tuleb rongi vahetada. See ei ole eriline raketiteadus, sest Läti rongifirma Vivi rong juba ootab teisel pool perrooni. See vanamoodne diiselrong on tõeline nostalgialaks, sest enne porgandeid vurasid meie raudteedel samasugused. Ajakirjanik Rein Sikk võrdleb seda sovetiaegse Tšaika rongiga.
Järgmiseks veerandtunniks on perroon täis siginat ja saginat. Elroni šeff Lauri Betlem jagab Eesti ajakirjanikele intervjuusid, kuid kohal on ka Läti Vidzeme rajooni kohaliku väljaande esindaja Laura Jansone.
/nginx/o/2025/01/07/16583170t1h8056.jpg)
Eesti ja Läti rong on kõrvuti seistes nagu siga ja kägu. Meie porgand, mille kohta on ka väga palju kriitikat tehtud, mõjub ikkagi lääneliku, turvalise ja soojana, samas kui muuseumieksponaadiks passiv vanaaegne rong hakkaks justkui Moskvasse põrutama.
Silma torkab see, et kui nüüd tahta lapsevankriga lätlaste rongile minna, tuleks kindlasti kelleltki abi küsida, sest vagunisse viib ikka hea mitu trepiastet. Elroni rongi uks on ilusasti perrooniga ühel kõrgusel. «Täna see kindlasti ideaalne lahendus ei ole,» sõnab Betlem, kui probleemile tähelepanu juhin. Ta annab mõista, et tulevikus hakkab ka sellel lõigul sõitma moodne rong.
Valgas astub rongi peale kümmekond uut reisijat. Uues rongis tuleb osta ka uus pilet. Tegelikult peaks ma seda küsima inglise keeles, aga pursin edevusest läti keelt. Piletimüüja Silvija saab minust aru ja ulatab seitse eurot maksva sõiduõigust tagava dokumendi.
Vivi rongis on istmed paigutatud samamoodi nagu bussis või lennukis – kõik ühes suunas, ei mingit vastastikku istumist nagu porgandis. Erinevalt meie rongist ei ole telefonide laadimiseks pistikuid. Istmed on muidu pehmed, ehk isegi grammi võrra kohevamad kui Elronis, kuid peapadjad on liiga madalal ning kolu asemel saab nendele toetada pigem turja. Samas on iga istme taga lahtikäiv laud ja nii saab sinna asetada kas sülearvuti või söögipoolise. Elronis on selline luksus ainult akna ääres istujatel.
/nginx/o/2025/01/07/16583172t1h1d5d.jpg)
Igas vagunis on väidetavalt sada istekohta ja ruumipuudust ei paista reisi lõpuni. Aga teada ju on, et paljud Tartu ja Tallinna vahelt sõitjad peavad alatasa püsti seisma, sest kõik istekohad on hõivatud. Uurin enda väitel kogenud rongisõitjalt Artūrs Caunelt, kas Läti rongides on ka istekohtadega muret. Ta vastab, et eriti mitte ning kui on, siis suviti Sigulda ja Riia vahel.
Vivi rong sõidab umbes sama kiiresti kui Elroni oma – alla saja kilomeetri tunnis. Aga nüüd tuleb jalul püsimiseks märksa rohkem vaeva näha, sest vana rong loksutab. Ungarlane János Földiák oli Elroni rongiga rohkem rahul: «Siin ei saa telefoni laadida ning vagun on vana ja räpane.»
Üsna kiiresti hakkab kõrvu see, et see rong oleks justkui mõeldud ainult lätlastele, sest kõik teavitused kõlavad läti keeles. Ja neid teavitusi on üsna palju. Etteruttavalt võib öelda, et vahetult enne Riia vaksalisse jõudmist kõlas ka ingliskeelne teavitus ja palju sul vahepeal ikka vaja teada on.
Kui Elroni rongis peab mõnikord infotabloo nägemiseks kõvasti koogutama või isegi püsti tõusma, siis lätlaste rongis seda muret pole – heledaid ekraane on lakke kinnitatud iga paari meetri järel. Aga neil on tekstid läti keeles ja mina ei saa küll aru, mida nākamā pietura tähendab.
/nginx/o/2025/01/07/16583171t1hce5f.jpg)
Kui tahta liikuda ühest vagunist teise, tuleb meelde lapsepõlv. Tambur koliseb, müriseb ja haiseb diisli järele. Läbi pragude võib näha mööda vilksatavat maapinda. Alati oli mul hirm, et äkki kukun kusagile vahele. Porgandis seda hirmu pole.
Hiljuti värskenduskuuri läbinud Vivi rongides on ka tänapäevaseid elemente. Näiteks avanevad mõned uksed nupulevajutusega nagu ka porgandites. Tamburiuks tuleb ikkagi lingist avada ja pärast ei taha see enam kinni jääda.
Vivi rong on küll meie omast pikem, kuid on ainult üks tualett ja selleni jõudmiseks tuleb liikuda läbi kolisevate tamburite. Vetsu üle suurt põhjust kurta pole, see on oma mõõduka haisuga üpris sarnane meie rongide WCdega. Prilllauda tõstes võiks olla veidikene julgem tunne, aga suures pildis häda pole, sest pärast saab käed veenire all puhtaks pesta.
Rongis on ka wifi, mis on nagu Eestiski kohati parem, kohati halvem. Mida lähemale Riiale, seda paremaks läheb.
Kui Sigulda peatuseni arvasin, et lätlastele uus rongiühendus väga korda ei lähe, siis bobiraja poolest tuntud linnakeses võtavad meid vastu suure ingliskeelse tervitava sildiga varustatud lapsed. Veelgi enam: rõõmsad koolinoored ei lehvita rongile paljaste kätega, vaid on kätte tõmmanud suured oranžid sõrmikud, mis nende viipeid võimendavad. Mõned neist on saanud eriülesande ja asuvad rongis Siguldat tutvustavaid brošüüre jagama.
/nginx/o/2025/01/07/16583173t1h34ab.jpg)
Edasi Vilniusse
Elroni kommunikatsioonijuht Kristo Mäe korraldab ajakirjanikele usinalt Vivi juhatuse esimehe Raitis Nešporsi intervjueerimist. Uurin temalt, miks on rong mõeldud justkui ainult lätlastele. Raitis Nešpors vastab, et tegemist ongi pigem kohalikele mõeldud rongiga. «Teiste keelte kasutamisele on seatud väga kindlad reeglid. Aga igaüks peaks läti keelt õppima,» teatab ta naljatledes ja lisab, et lätlastele ongi olulisem pigem Riia-Vilniuse ühendus.
Lõpuks kõlab esimene ingliskeelne, kuid sahisev teavitus, mis annab märku, et oleme jõudnud Riiga ning Vilniuse rongile minekuks tuleks minna esimesele platvormile. Mul on taskus nüüd kaks piletit. Esimese ostsin Tartus Kelli Jaaksonilt ja teise Valgas lätlannalt Silvijalt. Kokku läks mul piletite peale 13 eurot ja 10 senti. Aega kulus nelja tunni ringis. Kui nüüd tahta Bolti taksoga raudteejaamast näiteks Riia lennujaama sõita, läheks veel kaheksa eurot.
Pimedusse mattunud Riia raudteejaama esimesel platvormil tervitab saabujaid modernne Leedu reisirongioperaatori LTG Lingi rong, mis sarnaneb meie porganditega juba rohkem. Ajakirjanikud, reisijad ja rongifirmade ninamehed kolivad pärast lühikest peataolekut uude rongi. Peetakse ka lühikene tseremoonia, mille käigus kinnitatakse leedukate rongile Balti riikide trikolooride lindikesed.
/nginx/o/2025/01/07/16583167t1he978.jpg)
Veidi ehmunud olekuga Läti ajakirjanik Skirmante Balticiute ei osanud pakkuda, kui paljud lätlased võiksid hakata rongiga Eestisse reisima.
Tagasi Tartusse sõidan bussiga. Soodushinnaga pilet maksab 15 eurot ja buss on pooltühi. Bussis mõtlen, et ühildatud aegadega rongiühendus on igati tore, kuid mööndustega saaks väita, et Tallinnal on lennuühendus ka New Yorgi ja Tokyoga. Lihtsalt oodata tuleb veidi.