Age Petter: üksikud pensionärid elavad suhtelises vaesuses

Age Petter Foto: Erakogu

Hiljuti lugesime meediast, et ligi pooled noortest ootavad oma pensioniks üle 2000 euro kuus. Soovi ei saa neile pahaks panna, sest kes meist ei sooviks vanaduspõlve veeta mugavalt ja muretult ning, olgem ausad, pealinnas elades ongi selleks vaja ligi 2000 euro suurust kuueelarvet. Reaalsusse tõi meid tagasi aga paar päeva hiljem ilmunud statistikaameti teade: kõik Eesti üksikud pensionärid elavad suhtelises vaesuses.

Mis on suhteline vaesus? Tegemist on terminiga, mis kirjeldab olukorda, kus inimese elamistingimused on alla ühiskonna keskmise elatustaseme. Näiteks 2023. aasta seisuga loetakse Eestis suhtelise vaesuse piiriks 807 euro suurust kuusissetulekut ühe leibkonnaliikme kohta. Võrdluseks oli 2023. aastal meie keskmine vanaduspension 700 eurot, mullu 774 eurot. See tähendab, et puhtalt arvude järgi elavad kõik Eesti üksikud pensionärid suhtelises vaesuses.

Tegelikkuses käib osa pensionäridest ka tööl või neil on muud sissetulekut, mistõttu elab suhtelises vaesuses «vaid» 71 protsenti meie üksikutest pensionäridest. Selle näitaja poolest oleme muu hulgas Euroopa tipus. Viimaste seas oleme pensioni asendusmäära statistikas. Kui Euroopa Liidus moodustab pension keskmiselt ligi 50–60 protsenti inimese endisest palgast, siis Eestis on see tase vaid 46 protsenti. Seetõttu on ka mõistetav, miks elukalliduse tõusu tõttu on otsustanud kümned tuhanded pensionärid jätkata töötamist. Kusjuures võrreldes sajandi algusega on 65–74-aastaste tööturul osalemise määr kerkinud peaaegu kaks korda.

Puhtalt arvude järgi elavad kõik Eesti üksikud pensionärid suhtelises vaesuses.

Pensionipõlves töötamine ei pruugi aga alati võimalik olla, eriti füüsilist pingutust nõudvate tööde puhul. Ka on raskemate tööõnnetuste osakaal vanemaealiste töötajate seas suur.

Seega, soovides pensionieas 2000 euro suurust sissetulekut, tuleks kogumist alustada juba praegu. Kogumise alustamine on keeruline mitmel põhjusel: peamine on teadmiste, motivatsiooni või distsipliini puudumine, mitte otseselt rahalised võimalused.

Heaks näiteks on kolmas sammas, kuhu kogumiseks on riik andnud omalt poolt suure eelise – 20-protsendise tulumaksusoodustuse. See tähendab, et tehes aasta jooksul sambasse sissemakseid, mis ei ületa 15 protsenti aastasest brutotulust või kuni 6000 eurot, saab maksetelt 20 protsenti tuludeklaratsiooniga tagasi.

Sisuliselt on tegemist garanteeritud 20-protsendise tootlusega, mida ei paku ükski teine finantsinstrument. Paraku kogub kolmandasse sambasse vaid ligi viiendik tööealistest elanikest ning sinna paigutatakse vaid kolm protsenti palgast.

Viimastel aastatel oleme kuulnud pensioni kolmanda samba populaarsuse kasvust, lepinguid lisandus 11 kuuga kümnendiku võrra ja neid on ligemale 220 000. Aga see on siiski väike osakaal.

Kuna vabatahtlik kogumine ei tule inimestel lihtsalt, on loodud ka võimalus, mis suurendab pensionisäästu ning toimub inimese jaoks märkamatult. Nii saab suurendada oma pensionimakset kas neljale või kuuele protsendile brutopalgast. Riigi lisatav neli protsenti seejuures ei muutu. Maksed arvestatakse brutopalgast ehk teise sambasse minevalt summalt tulumaksu ei võeta.

Kui avaldus esitada, rakendub uus maksemäär tuleva aasta jaanuarist.