4. jaanuaril on Maa Päikesele viis miljonit kilomeetrit lähemal kui eelseisva suve 3. juulil

Väike skeem Maa orbiidiga vahemaadega Päikesest. Foto: Taavi Niittee/ Tõrva Astronoomiaklubi

Tõrva astronoomiaklubi eestvedaja Taavi Niittee osutab 4. jaanuaril kahele astronoomilisele sündmusele. Üks neist on päikeselähis pärastlõunal ja teine nähtus, mil Kuu varjutab enam kui tunniks hiidplaneet Saturni. Pilvede puudumisel saab varjutust tähistaevast peaaegu palja silmaga jälgida, binokli olemasolu tuleb kasuks.

«Aastavahetus mingit kindlat astronoomilist või looduslikku tähtsust ei oma. Tegemist on puhtakujulise inimloomingu ja traditsiooniga,» selgitas Taavi Niittee lähemalt. «Seevastu 4. jaanuaril Eesti aja järgi kell 15.28 jõuab Maa oma veidi lopergusel orbiidil aasta kõige lähemasse punkti ümber Päikese. Sellist hetke tuntakse astronoomias periheeli ehk eestipäraselt päikeselähisena. Selle vastand on afeel ehk päikesekaug, mida saab sellel aastal tähistada 3. juulil.»

Maa asub 4. jaanuari pärastlõunal Päikesest 147 103 686 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 087 738 kilomeetri kaugusel.

Maiste standardite järgi võib ju 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaa, see on 12 korda Kuule ja tagasi, aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine – meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Päikesele lähemal asumine teeb Päikese meie taevas 3,3 protsenti läbimõõdult suuremaks kui juulis ning Maa saab tervikuna umbes 7 protsenti rohkem päikesekiirgust.

«Näilise suuruse muutumist on võimalik ka ise koduste vahenditega testida. Näiteks kui teha täna ja juuli alguses päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto ning neid hiljem võrrelda,» soovitas Taavi Niittee.

Päikese suurus meile, mil ta asub Maale lähemal või Maalt kaugemal. Foto: Tõrva astronoomiaklubi

Lisaks näeb 4. jaanuari õhtul kell 19.38 Eestimaalt seda, kuidas planeet Saturn praegu umbes veerandi jagu valgustatud Kuu pimedama poole taha kaob, et teiselt valgustatud poolt umbes kell 20.42 taas ilmuda.

«Varjutamise vaatlemine vajab üsna selget läänetaevast, mida võib hetkeprognooside põhjal lubada vaid Lõuna-Eestile,» ütles Taavi Niittee.

Saturni kui väikest täppi tuleb kõigepealt otsida Kuust ida poolt. Õnneks Kuu-sirp taevas praegu nii hele ei ole, et see kogu oma lähiümbruse üle valgustaks. Niisiis, head vaatlemist, soovib Taavi Niittee.

Eks see kõik ole aga tunnistus maailmaruumi kujuteldamatust suurusest. Et kui suur see ikkagi on, kui üks meie päikesesüsteemi hiidudest – planeet Saturn – on Maalt vaadates Kuu kõrval vaid vaevumärgatav täpp, olles ise ruumala poolest ülivõimas, selline, et tema sisse mahuks 827 Maad.

Saturn on kuues planeet Päikesest, tuntud oma ikooniliste rõngaste poolest, asudes Maast kaheksa ja pool korda kaugemal võrreldes kaugusega, mis jääb keskmiselt Maa ja Päikese vahele.

Lõpuks võib mõelda ümber Päikese tiirleva Maa endagi orbiidile, kus 5 miljonit kilomeetrit siia- või sinnapoole midagi märkimisväärselt ei muuda.

Astrofüüsik Laurits Leedjärv seisab Tõraveres keset maketti, kus planeetide mudelid on tegelikkusega võrreldes vähendatud 25,5 miljonit korda. Kõige suuremad, sõrestikuline Jupiter ja Saturn, on pooleldi maasse kaevatud. Maa on sinine ehk kolmas kivi Päikeselt. Foto: Margus Ansu