Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Raul Eamets

Raul Eamets Foto: Margus Ansu

Vastab makroökonoomika professor, rahva-majanduse instituudi juhataja Raul Eamets

Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?

Ülikool on pidevalt arenev organism ja siin antav haridus on konkurentsivõimeline. Aga alati saaks paremini, kõige halvem on enesega rahulolu ja paigaltammumine. Palju ettemääramatust on toonud meie ellu kavandatav kõrgharidusreform ja ega me praegu päris täpselt ei tea, kuidas lähiminevikus tasulistele õppijatele orienteeritud teaduskonnad tulevikus toime tulevad.

Konkurents haridusturul on kõva ja kahanev tudengite arv ainult võimendab kõiki probleeme.
Ülikoolis on välja hõigatud ka mitmeid struktuurireforme, aga me ei tea, kas need realiseeruvad või on lõplikult kõrvale tõstetud.

Teaduskonna seisukohast on arenguid olnud palju: meil käivitus ingliskeelne bakalaureuseõpe, doktoriõppe efektiivsus näitab selgeid paranemise märke, publikatsioonide arv on oluliselt kasvanud, ka väga kvaliteetsetes ajakirjades avaldatud publikatsioonide arv.

Senisest märksa rohkem küsivad valitsusasutused sotsiaalteadlastelt nõu, rakendusuuringutes liiguvad päris korralikud rahasummad. Selles mõttes on ülikool ennast palju rohkem näoga ühiskonna poole pööranud. Kohati tekib tunne, et isegi liiga palju: on oht, et rakendusuuringud hakkavad teaduslike alusuuringute üle domineerima ja kaduma läheb alma mater’i akadeemilisus.

Mulle tundub veel, et paljud koolilõpetajad tulevad ülikooli nagu kutsekooli: nad tahavad õppida ainult praktilisi oskusi, saada teadmisi, mis aitavad kiiresti töö leida.

Õnneks me praegu ülikoolis veel keevitajaid ette ei valmista, pigem üritatakse panna noor inimene oma peaga mõtlema. Iseasi, kas see alati õnnestub.

Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?

Taastada tuleks ülikooli akadeemilisus ja autoriteetne positsioon ühiskonnas. Ülikool peab tegelema päris kõvasti mainekujundusega väga erinevatele sihtrühmadele.

Ei ole normaalne, kui gümnaasiumilõpetajad lähevad välismaale kõrgkooli ainuüksi sellepärast, et a priori eeldatakse (ilmselt keegi kuskil rääkis), et ülikoolis antav haridus on vilets ja mingid elukauged professorid ajavad siin ainult neile arusaadavat asja.

Aeg-ajalt ajakirjandusse jõudvad näited totratest lõputöödest ainult võimendavad probleemi.

Ülikool peab muutuma veel avatumaks, tegelikult peavad kõik õppejõud olema sellisel tasemel, et kui auditooriumis on mõni välistudeng, minnakse automaatselt üle võõrkeelsele (tavaliselt ingliskeelsele) õpetamisele.

Keel on pelgalt vahend enamikus teadusharudes ja teaduskeel on inglise keel.  
Me peame muutuma senisest palju atraktiivsemaks sihtkohaks järeldoktorantidele üle maailma, eriti mis puudutab sotsiaal- ja humanitaarvaldkonda.

Ülikooli eesmärgid peaksid olema ambitsioonikad ja kõrgelennulised à la maailma saja silmapaistva teadusülikooli sekka pürgimine.

Uue rektori üks peamisi ülesandeid on tagada ülikoolile stabiilselt kasvav rahastatus ehk olulised on head suhted haridus- ja teadusministeeriumiga. Sooviksin, et vähem oleks projektimajandust.
Lõpuks – kõige tähtsam ülikooli vara on ülikooli inimesed, kui me nendesse ei investeeri või mingil muul moel neid ei väärtusta, siis ei ole ka kvaliteetset ülikooli.