Margo Külaots: vanalinn on kodu inimestele ja kultuurile

Margo Külaots Foto: Elmo Riig

Ma elan Tartu vanalinnas. Siin saab hakkama autot kasutamata, koolid-lasteaiad on käe-jala juures, kultuur samuti. Vanalinn on mitmekülgne ja elav asukoht, kus kultuuril ja kogukonnal on ruumi koos eksisteerida. Minu 1811. aastal valminud kodumaja on Genialistide klubiga kokku ehitatud, see on sisuliselt üks maja. Selline naabrus on rikastav kogemus, kuid samas on sel ka omad väljakutsed. Side Genklubiga ulatub mul aega, mil klubi tegutses veel Lutsu teatrimajas.

Tänavu sügisel tõusis taas avalikkuse ette Magasini ja Rüütli tänava elanike mure oma elukeskkonna pärast. Teema on aga tõstatatud moel, mis näitab kogukonda kui kultuuri ründajat. See ei vasta tõele. Kogukond ei soovi kultuuri kadumist – vastupidi, me naudime kultuuri. Magasini tänav on maagiline paik, kus tegutsevad kaks teatrit, suurepärane plaadipood ja korraldatakse väärt kontserte. Kogukonna probleemid ei ole seotud elava kultuuriprogrammiga, vaid pigem öise meluga, mis kahjustab piirkonna elanike elukvaliteeti.

Kogukonna muredele vastati sotsiaalmeedias ägeda kriitikaga, mis tõi omakorda kaasa vastandumise. Näiteks üks kohalik poliitik vihjas Facebooki postituses gentrifikatsioonile ja kujutas olukorda nii, justkui väikekodanlase mentaliteediga uusasukad kolivad kultuuriasutuste juurde ja söövad sealt kultuurikorraldajad välja. Ära tuli ka absoluutne klassika: «haudvaikust ja linnulaulu» tahtvad vanalinna elanikud peaks metsa elama minema. Sellised hinnangud on lihtsustatud ning kuuluvad pigem verbaalse lintšimise kategooriasse.