Aime Jõgi: keerulisi olukordi pole seal, kus ei ole inimesi

Moodsa aja elu mahub suurde kärgstruktuuri. Igas kärjes oma rõõm. Aga jah, mõni pesa ka rõõmuta ning mõni kallis elu ka juba kalmu all. Foto: Lii Ranniku

Mäletan oma elus vähemalt ühtesid jõuluid, kus ma lohutamatult nutsin. Olin jõudnud mandrilt saarele, päriskoju. Tulnud lastega üksipäini, kuna see oli aasta, mil olin oma abielu lahutanud. Mu õde pidas läheduses samuti jõule, aga mul oli nende peost liiga valus osa võtta, kuna tema perekond oli terve, minu oma aga katki.

Ema veel elas, käisin tema poolt läbi, aga ema oli korralikult võtnud, kuna tema mees oli juba enne teda korralikult võtnud. Kahe purjus inimesega jõululaupäeval jagelda ma ei suutnud.

Isa mul enam ei olnud, tema puhkas teist aastat Anseküla surnuaial. Samas teadsin, et kui ta oleks elanud, oleks temagi purjus.

See on Eesti külade tavaline elu, millega olin lapsepõlvest saadik harjunud, ei midagi erilist. Aga näe, tol jõululaupäeval tuli millegipärast nutuhoog peale.

Mäletan ka teisi jõule, kui mu ema oleks võinud surra. Ema oli paras pujään. Nüüd on temagi Anseküla surnuaial, ja ma tunnen tast iga päev puudust, aga pujään ta oli. Seda mäletavad kõik.

Need olid suure lumega jõulud ajal, mil emal oli juba haigus kallal. Ta läks läbi lume postkastist ajalehte tooma ja tagasiteel kukkus. Ise enam püsti ei saanud. Hakkas hämarduma, tuiskas. Meie, tema lapsed, olime teises majas, ei teadnud midagi ega osanud halba karta. Emal ei olnud kodutrepini küll palju maad, aga püsti ta ei saanud ja roomata ei jõudnud. Naabrite õuel oli liikumist näha, aga ema püsis vait kui sukk. Püüdis ennast lumes madalamakski teha, et naaber teda ei märkaks.

Ema naabreiks olid meie sugulased, kellega tal head läbisaamist polnud. Põhjuseks see, et need olid ta lahutatud mehe sugulased. Ema lihtsalt ei saanud näidata neile, kuidas ta abituna lumehanges lamab, uhkus ei lubanud. Ootas muud võimalust. Kui palju tal neid võimalusi seal hämarduvas õhtus veel olla võis, keegi ei tea.

Nii nagu traditsioonilises peres, nii on ka kärgperes võimalik õnnelik olla. Isegi üksikutel inimestel on võimalik õnnelik olla, kui nad ei otsusta teiste järgi, mis jõulurahu ja -õnn on.

Siis oli naabripere noorimal tütrel oma sõprade poole asja. Ta silkas pooljuhuslikult sealtsamast mööda ja märkas pikali inimest. Tundis loomulikult ära, kellega tegu, aga teadis ka reeglit, et aidata ei tohi. Tuli siis jooksujalu otse meie, ta täiskasvanud laste juurde ...

Oma noort sugulast pean mõttes senimaani jõuluingliks.

Siit võiks jätkata nüüd nii, et vaat kus vanasti oli inimestel selgroogu! Nüüd elavad aga kõik roosamannalikes kärgperedes. Kõik on kõigiga sõbrad, ole sa eelmine või tulevane naine või siis mees. Koos on nii minu kui ka sinu lapsed, ja loomulikult on neil lastel teine perekond ja teised lähisugulased ka. Ning siis on meil veel ühised lapsed, õnn ulatub taevani ja tulevik on suur ... Aga see võib isegi tõsi olla!

Siiski olen kursis olukorraga, kus abielupaar on sedavõrd valusalt lahku läinud, et nende täiskasvanud lapsed peavad targemaks ühe vanema eest varjata seda, et nad ka teisest vanemast hoolivad. Et tal koguni külas käivad ja teda enda poole kutsuvad.

Skeemid, kuidas seda kõike turvaliselt korraldada, nõuavad ülimat leidlikkust ja konspiratsiooni. Aga seegi sünnib kõik suure armastuse pärast ja kallite inimeste südamerahu nimel.

Tunnen ka meest, kes oma viie lapsega kunagi jõululauas koos ei istu. Osade laste emadega on ta abielus olnud, osadega kooselus. Nüüd on jälle vaba lind. Poolest detsembrist kuni poole jaanuarini töötab jõuluvanana ning toob rõõmu väga paljudesse võõrastesse peredesse. Mõnikord, kui graafik lubab, satub ka oma laste ja lastelaste peresse, aga alati jõuluvanana, mitte kunagi isa ega vanaisana.

Siiski tean üht meest, kes on õnnelikus abielus oma neljanda lapse emaga ja loonud ellu hoopis teistsuguse mustri. Ka nendel pühadel saab ta kokku kõigi oma varasematest kooseludest sündinud lastega, kel kõigil on erinevad emad. Tõsi, see nõuab parajat logistikat, aga kõik pingutavad selle nimel ja on kokku saades ülimalt rõõmsad. Nii nagu traditsioonilises peres, nii on ka kärgperes võimalik õnnelik olla, ütleb see mees. Isegi üksikutel inimestel on võimalik õnnelik olla, kui nad ei otsusta teiste järgi, mis see jõulurahu ja -õnn on, lisab ta.

Lõpuks räägin, mida mina ja mu õde oma ema ja isaga tegime. Nagu jutu algul kirjas, läks meiega nii, et pärast seda, kui olime suurteks tüdrukuteks kasvanud, vanemad lahutasid ning asusid täie jõuga teineteist ja teise sugulasi vihkama.

Isa suri noorelt, ei olnud veel kuuskümmendki. Ema jõudis ära elada teise elu, abiellus uuesti, küll mitte armastusest, vaid praktilisest meelest. Kui me õega ikka isa haual käisime, siis ema koos meiega surnuaeda kaasa ei tulnud, kuna tema sugulasi seal polnud. Aga iga kord, kui me end jälle sinna sättisime, ütles ta midagi head kaasa. Lõpuks lubas oma aiast lilligi lõigata, et võiksime need isa kalmule viia.

Tembu tegime õega siis, kui ema oli surnud. Me panime ta meie isa kõrvale tagasi. Piir on neil haudadel küll vahel, aga nad puhkavad koos. Kõik teised Jõgid, keda ema oma elu teises pooles ei sallinud, lamavad seal ümberringi, emal üksi uuest abielust saadud võõras perekonnanimi küljes. Vahel mõtlen, et nalja saaks, kui ühel päeval oleks ema Ansekülast sääred teinud. Aga ei ole, rahu on maa peal.