Paul Lepasson: tõsine mure Genklubi pärast – kellaajalised piirangud tähendaks subkultuurimaja surma

Genialistide klubi tegutseb Tartus Magasini tänavas. Foto: Laila Kaasik

Genialistide klubi ei ole ainult tuhandete inimeste nostalgia või sajad üritused aastas. Tartu linnavalitsuse plaanitavad ajapiirangud kustutaksid koos klubiga suure osa ülikoolilinna kultuurielu tulevikust, kirjutab sotsiaalmeediapostituses muusik ja visuaalkunstnik Paul Lepasson.

Laiemas plaanis on see mure mul vahelduva eduga juba vähemalt viimased mõniteist aastat, niikaua kui ise Tartu alternatiivkultuurielus aktiivsemalt mähkinud olen, kuid praegu on mure võtnud päris konkreetse ja tõsise vormi. Tartu linnavalitsus arutab Genialistide klubile kellaajaliste piirangute rakendamist, mis tähendaks 18 aastat tegutsenud subkultuurimaja surma. Põhjuseks naabrite kaebused, peamiselt tänaval toimuva tegevuse üle, mis on kogu vanalinnas sama kole ja pigem pole meie majaga seotud.

Diskleimer, et olen varsti aasta ka ise Geniklubis töötanud. Aga see pole selle postituse põhjus. Alustan laiemast murest, et oleks selge, miks see kõik mulle väga hinge läheb.

Tartu on üks omamoodi dünaamikaga linn. Meid on siin napilt vähem kui 100 000, kuid nende hulgas on tänu Tartu ülikoolile ja muudele kõrgkoolidele päris kõva osakaal noori. Suur osa neist vahetub periooditi, igal aastal lahkub ports ja tuleb järgmine. Lahkujate seas on nii aktiviste, korraldajaid ja artiste, tänu kellele siin üldse midagi toimub, kui ka publikut, kelle jaoks need asjad toimuvad. Uued tulijad, tihti ilma kohaliku turvavõrgu ja kogemusteta, on just selles kõige rohkem äksi täis vanuses, et hakata ise igasuguse eneseväljenduse, kunsti ja muusika, kultuuri ja korraldamisega tegelema ning vastavates kogukondades kaasa lööma. Iga aasta voolab toorest energiat peale. Lahe! So far so good.

Aga selleks, et midagi saaks toimuda, on vajalikud mõned eeltingimused. Vaja on muidugi infrat – ruume, tehnikarendiettevõtteid ja muid toetavaid teenuseid, turvalise linnaruumi ja ühistranspordini välja. Aga veel rohkem on vaja, et mingisugune elu juba toimuks. Vaja on eeskuju, et tulla selle peale, mis üldse võimalik on, et pall veerema saada. Vaja on inspireerivaid kogemusi, mis omal hinge põlema paneks või lükkaks kasvõi kadedusest veel ägedamaid asju tegema. Vaja on teisi, kellega koos asju teha. Mõnikord on vaja kogenumaid, kellelt nõu küsida, et esimesi suuremaid pangesid vältida. Vaja on veidigi publikut, kellel on ajaveetmiseks märksa kõrgemad standardid kui Barclay pargi nurga peal kaklemine või Raekoja platsil okselombis tudumine.

Seda kõike voolab teisest otsast jällegi iga aasta välja. Tulemuseks on nõiaring, kus tohutu potentsiaal kogu aeg idaneb, kuid lahtub enam-vähem sama kiirelt ega toida järgmist tsüklit. Nagu võtaks kaevust pangega vett ja kannaks kilomeetri kaugusele, et see merre valada. Vähemalt sai trenni tehtud!

Sellel dünaamikal on muidugi omad plussid ka – kui iga aasta hakatakse jälle jalgratast leiutama, siis tuleb neid jalgrattaid igasuguseid ja isemoodi. See hoiab värskust ja nooruslikkust, meil pole mingeid tõsiseid gatekeepimise probleeme, igaüks saab hakata otsast oma käe järgi maailma muutma. Aga reaalsus on see, et linna stabiilselt elavana hoida on väga raske. Väga palju tööd läheb tühja, väga palju potentsiaali laseme me linnana lihtsalt raisku. Ja see on see kõige muserdavam osa.

Sellistes tingimustes pole motivatsiooni tekkimine ja hoidmine kerge. Aga sellest hoolimata on meil ikkagi kogu aeg mingi areng ja kasv toimunud. Tsükliteülest stabiilsust hoiavad läbi ebaõiglase eneseohverduse elus mõned korraldajad, tiimid, asutused ja ettevõtted.

Minu skeenel on pilt oluliselt parem kui aastal 2018, kui regulaarselt toimusid umbes ainult Rütmika ja SÜNK, sekka mõni Still Outi suurem pidu. Praegu on meil ReivKom, Amfiib, KREAT MINDS, Masta Blasta, Dysaster Collective, Black Box, Krüpt ja paljud teised. Stina Leek on Ajuokse 2.0 näol nii rämedalt palju linnale väärtust lisanud, et talle peaks puhtalt eksisteerimise eest palka maksma.

Juba aastakümneid toimetanud pungiskeene diehard Olev Roots loobus tasuvast IT-tööst, et oleks rohkem aega UG üritusi tehnilise poolega aidata. Ei oota keegi neist, et see tegevus rikkaks teeb, see on puhas missiooni- ja kogukonnatunne. Päriselt südamest tänulik neile kõigile, kes oma aja, närvide ja sagedasti ka rahakoti kulul linnale üldse mingi poindi ja sisu annavad.

Ja siis on meil mõni üksik kultuuriasutus, mis sellel megamuutlikul maastikul pikemalt toimetada ning nendele aktivistidele võimalusi ja tuge pakkuda suudab. Neid on tõesti vähe ja neil on sellevõrra eksistentsiaalne ning asendamatu tähtsus. Vanim ja olulisim neist on Genialistide klubi.

Liina Maurer kirjutab Tartu Postimehes («Kutsuge rikkujad korrale, mitte ära karistage kõiki baare»): «Möku baar on hea näide, kuidas piirangud ühele asutusele vallandavad hävitava ahelreaktsiooni: raskustesse satub Genialistide klubi, mille tõttu võib Tartu kaotada 400 kultuurisündmust aastas, raskustesse satuvad või lõpetavad tegevuse Gramophonetree Records plaadipood, Generaadio stuudio ja teater Must Kast.»

Need on väga konkreetsed seosed meie majast. Aga, kogu kultuur ongi üks sasipundar vastastikuseid mõjusid ja feedback loop’e. Üks tegu inspireerib mitut järgmist ja ägedamat. Ja samamoodi, ühe aktivisti motivatsioonivarude lõppemine juurib suure osa meie tulevikust välja. Rääkimata siis kultuurimajast, kus pisikese tiimi käe all toimub üle 400 sündmuse üle 50 000 külastusega aastas.

Ma toonitan seda veel, sest see on asi, millele ma võibolla elus kõige rohkem mõelnud olen ja mida kõige olulisemaks pean: mida rohkem toimub, seda rohkem toimub. Eeskuju ja inspiratsioon on tähtis, kogemuse jätkumine ja sellele ehitamine on tähtis. Jalgratta uuestileiutamine on lahe, aga see pole võimalik, kui ratast juba leiutatud pole.

Näide oma elust, mu absoluutne lemmikprojekt, mille üle kõige uhkem olen – SÜNK. Aasta 2015 alguses korraldas sõber Jürka oma sünnipäeva puhul nii laheda peo, et mul hakkas kadedus kohe ussitama ja otsustasin veel ägedama teha. See poleks sellisel kujul toimunud, kui ma poleks varem kogenud kunagisi kunstikoolide pidusid, mis oma fantaasiarikka ruumikujunduse ja kaootilise atmosfääriga sügava mulje jätsid. Mõju ja inspi tuli ka muudest sündmustest ja liikumistest ning vajalik pinnas oli olemas tol ajal üsna vaikselt tegutseva UG tantsumussi skeene ja sealt leitud tutvuste näol. Korraldamiseks oli aega kaks nädalat ja ma ei mäleta, kas mul oli see 200 eurot eelarvet omal taskus või pidin selle kuskilt laenama.

Sain bookitud kuupäeva Genialistide klubisse, kus oli enam-vähem kõik vajalik olemas: mitu ruumi helisüsteemidega, kohalik tehniline tiim, turva- ja piletimeeskond, turvaline diil majaga ning lõputult abivalmidust. Peo ülespanemiseks anti n-ö kõik võtmed kätte, et ise maja pealt vajalik üles leida, iga mu lolli mõtte puhul tuldi vastu ja mõeldi kaasa. Ma ei kujuta ette, kus veel siukest kohtlemist oleks saanud. Paula, Talvi, Priit & co rabelesid end dekodega lolliks ja selle mõju oli üritusepäeval näha iga siseneja ammuli suust.

Pärast esimest pidu oli mul esmakordselt elus tunne, et mul on siin linnas mingi funktsioon. Silmiavav arusaamine, et mul (ja igaühel) on tegelt võimalus teha lahedaid asju, mis inspireerivad teisi lahedaid asju. Ja meie tiimile ja kogukonnale uhkelt pai tehes – SÜNK inspireeris ikka täiega.

Tegime lõpuks kokku üle saja suurema ja väiksema produktsiooni, kust käis läbi sadu esinejaid ja kunstnikke, tiimi suurus oli mõnikord üle 70 inimese, ühel peol vist oli peaaegu kümme lava. Peale Tartu sünkisime ka teistes linnades ja suurtel festivalidel. Üritustele lisaks sai kõvasti meemitud ja trollitud, pidasime ajutist raadiojaama, asutasime olematuid ettevõtteid ja külvasime igasugust muud segadust. Meid ei leidnud ainult pidudelt, vaid ka kunstinäitustelt või ettevõtlusmesse trollimast. SÜNK oli paljudele esinejatele debüüdiks, nii mõnigi sai osalemise kaudu deko-, valgustehnika- või korraldamispisiku ning jäigi vastava eriala peale. Ja mitmed inimesed kolisid konkreetselt selle nähtuse ja kaasneva kogukonna pärast Tartusse elama!

Mitte et niisama poleks tore uhkeldada, aga räägin seda sellepärast, et alternatiivkultuuri mõjud on päriselt olulised. Inimesed peavad koos ägedaid asju tegema. See on enda agentsuse tunnetamine, oma koha leidmine maailmas. See loob ja seob kogukondi. See on ideedekiirendi. See on motivatsioonikordaja. See on turvavõrk. See on vaimne tervis. See on riigikaitse.

Mida rohkem toimub, seda rohkem toimub. Mida vähem toimub, seda vähem kõike seda head.

Genialistide klubi on kasvulavaks ja koduks igasugusele eksperimenteerimisele ja katsetamisele. Müürileht, Tartu üliõpilasteater, Tartu Uus Teater, Tartu Kultuuritehas, Müürilille täika, linnafestival Uit, Magasini Tänava Suvila, Psühhoteek, paljud peosarjad ... Suht lõputu jada ning igaüks neist toidab juba ammu järgmiseid lahedaid asju ja mõtteid. See asutus on üle aja ja ruumi olnud nende feedback loop‘ide, inspiratsiooni ja innustamise ahelate tähtsamaid sõlmpunkte siin linnas, kui mitte isegi kõige tähtsam.

Genklubi ei ole ainult tuhandete inimeste nostalgia või sajad sündmused aastas. Koos temaga kustutaksime ka suure osa oma tulevikust.

Oleks veel 10 korda rohkem öelda, aga katsun end taltsutada. Aitäh, et jaksasid lugeda!