Teadlane: kosmoseprügi võib hävitada mõne satelliidi iga päev

Üha sagedamini leiavad kosmoses aset kokkupõrked inimtegevusest tekkinud kosmoseprügiga, mis viivad rivist välja satelliite ja ohustavad kosmosejaamu. Probleem võib lausa peatada rahvusvaheliste kosmoseprogrammide elluviimise.

FOTO: Corbis/Scanpix

Tartu Ülikooli optilise metroloogia dotsendi Mart Noorma kinnitusel on inimene oma tegevusega Maad ümbritseva orbiidi sedavõrd ära saastanud, et õnnetused satelliitidega või isegi kosmosejaamadega võivad muutuda igapäevasteks.


Hiljutine juhtum, kus Maa orbiidil põrkasid kokku USA ja Venemaa satelliit, oli esimene sedalaadne õnnetus. Satelliitide kokkupõrge tavakodanikele mingit ohtu ei kujuta. Kokkupõrkel pihustatakse satelliidid väikesteks tükkideks. Tavainimene seda aga ei näe ega tunneta ka mingil muul viisil.



Umbes 900 ümber maakera tiirlevat töökorras satelliiti saavad aga inimese avakosmosesse jäetud prügist tabamusi pea iga päev.



Noorma sõnul pärineb esimene teadaolev juhtum, kus töötav satelliit on saanud pihta inimeste poolt tekitatud kosmoseprügiga, 21. juulist 1996, mil prantslaste luuresatelliiti Cerise tabas Euroopa kosmoseagentuuri kanderaketi Ariane tükk.



Pärast seda on aga väiksemaid ja suuremaid kokkupõrkeid juhtunud üha arvukamalt. Kosmoseprügi probleemi on hakanud tõsiselt võtma juba kõik asjaomased riigid. Geostatsionaarsel orbiidil on iga sidesatelliidi omaniku kohus oma tehnika pärast tööaja lõppemist ära koristada. «Satelliidid suunatakse viimase allesjäänud kütuse abil niinimetatud surnuaiaorbiidile, et teha ruumi uutele tulijatele.»



Samuti uuritakse mitmeid erinevaid võimalusi maalähedasel orbiidil oma tööaja lõpetanud satelliitide kiiremaks atmosfääri suunamiseks.



Madalamalt orbiidil vajuvad vananenud tehnika osad tasapisi atmosfääri, kus need enne maapinnani jõudmist ära põlevad, selgitas Noorma. Kuni need aga kosmoses viibivad, võib seda pilve võrrelda jahipüssi haavlitega, ainult et tohutult suurema energiaga. Selle teele jäämine võib satelliidile saatuslikuks saada.



Hiljaaegui tabasid kosmosejäätmed satelliittelefonisüsteemi võrgustiku Iridium ühte satelliiti, mis põhjustas mõnes piirkonnas võrgustiku levi vähenemise. Samas kuulub süsteemi veel 65 satelliiti, ühe kaotus ei löö kogu võrku rivist välja.



Pidevalt saab mikroskoopilise prahiga pihta ka rahvusvaheline kosmosejaam ISS. «Eks tema korpus ole mõeldud välja kannatama teatud energiaga kokkupõrkeid. Kui tuleb mõni suurem objekt, näiteks sentimeetri suurune, siis see lendab sealt kenasti läbi,» sõnas Noorma ning möönis, et selline tabamus võib jaamas töötavatele inimestele traagiliselt lõppeda.



«Õnneks seda veel juhtunud ei ole. Aga võib juhtuda kasvõi homme.»



Satelliitide ajastu sai alguse Sputnikust, mis läkitati orbiidile 4. oktoobril 1957. Tänaseks on toimunud ligikaudu 4000 kanderaketi starti. Kõige vanemaks kosmoseprügiks võib pidada USA teist satelliiti Vanguard-1, mis lasti kosmosesse 17. märtsil 1958, ja mis on siiamaani orbiidil.

Tagasi üles