Tehnoloogia ja kunsti ristteel – Timo Toots ja Kristjan Port Ryoji Ikedast

Ryoji Ikeda audiovisuaalne installatsioon «the critical paths» kasutab meie liigi kujunemisloo ilmestamiseks muu hulgas Eesti aladel elavate ja varem elanud inimeste DNA-andmestikke. Foto: Maanus Kullamaa / Tartu 2024

Ryoji Ikeda on Jaapanist pärit Pariisis elav kunstnik ja helilooja. Ta on tuntud oma unikaalse stiili poolest, mis ühendab teadusandmed ja tehnoloogia nüüdisaedseteks kunstiteosteks. Ikeda loomingut on suures osas inspireerinud teadus ning 2014.-2015. aastal viibis ta residentuuris Euroopa tuumauuringute organisatsioonis (CERN).

Intervjuu leiab aset 13. detsembri ootuses, mil Eesti Rahva Muuseumis jagavad Timo Toots ja Kristjan Port muljeid novembris avatud Ryoji Ikeda isikunäituse kohta. Näitus koosneb kolmest installatsioonist, millest kaks on spetsiaalselt ERMi jaoks loodud – Tartu ülikooli genoomika instituudi teadusandmetel põhinev audiovisuaalne installatsioon ning heliinstallatsioon, mis valmis koostöös Eesti filharmoonia kammerkooriga. Lisaks eksponeeritakse näitusel juba üht varasemat Ikeda loodud mastaapset teost «data-verse 1/2/3», mis näitab maailma mikro-, meso- ja makrotasandil.

Kes Ikeda teie jaoks eelkõige on ning kuidas sa tema loominguga suhestud?

Timo Toots: Ikeda on olnud minu kunstnikuks saamise protsessis suur inspiratsioon ja mõnes mõttes teejuht. Tema visioon sellest, milline võib olla kunst, lükkas ka mulle hoogu juurde. Kuigi mul puudub oskus joonistada või maalida, nägin, et kunst võib võtta ka teisi vorme. Ikeda teosed näitasid võimalusi, mida oskasin ka mina kasutada. Tema teekonda on olnud põnev jälgida, tema käsitletud teemad on ka minu peas küpsenud. Tema visuaalse esteetika puhtus on ka mind innustanud puhtust otsima. Paralleele on palju.

Ikeda teoste keskmes kipuvad ikka olema andmed ja tehnoloogia. Peale McLuhanit räägitakse kultuuriteoorias tehnoloogiast kui inimkeha piiride pikendajast, kunsti võiks selles kontekstis pidada närvisüsteemi laienduseks. Nii spordis kui ka kunstis on piiride nihutamine või pikendamine seotud eduga, samas tavaühiskonnas pigem mitte. Miks nii, mida sellest arvata?

Kristjan Port: Edu rajaneb võrdlusele, võrreldakse töö kogust ja kvaliteeti, s.o eesmärgi teenindamist. Töö rajaneb energia saadavusel. Tehnoloogia on inimese katse siirdada osa oma energiakulust tehnilistele protsessidele. Sport on mäng, milles inimene kasutab oma kallist energiat mittevajaliku töö tegemiseks. Asjaolu, et sul on rohkem, kui on vaja elus püsimiseks, põhjustab meelehead. Sama esineb ka mängivate loomade seas. Inimene on ainuke loom, kes kasutab energiat ka selliseks «kasutuks» tegevuseks nagu kunst. Millest võibki järeldada, et sport ning kunst oma julges energiakulutuses põhjustavad ka meelehead vaatajatele, kes ise püüavad isikliku energiaga säästlikult ümber käia.

Nii Ikeda kui Timo on puudutanud inimese ja tehnoloogia dialoogi temaatikat. Inimene-tehnoloogia suund on üsna hõlpsasti mõistetav, kuid mida võiks tehnoloogial olla inimesele öelda?

Kristjan Port: Julgen arvata, et inimese-tehnoloogia suund pole fundamentaalselt selge ja rajaneb inimese tõlgendusel. Pole välistatud, et tehnoloogial on oma arengutahe, aga seni puudub vajalik arengutase. Hästi vaadates paistab, et tehnoloogia meelitab inimest ennast arendama, isegi kui inimene selles protsessis kannatab. Ta loob inimesele kontrolli illusiooni, kuni saavutab vajaliku autonoomia. Võimalik, et selleks on tehisintellekti saavutamine.

Timo, nagu juba ütlesite, on teie ja Ikeda vahel võimalik mitmeid paralleele tõmmata. Mingis mõttes olete samavõrd leiutajad kui kunstnikud. Kuidas sa mõtestad neid erinevaid rolle ja funktsioone? On need määratlused teile üldse olulised?

Timo Toots: Mõnel kunstnikul on kunstnikuks saamine sirgjoonelisem kui teisel. Minul isiklikult oli rada käänuline ja segane. Olen sündinud füüsiku ja raamatupidaja perekonda ning minu huvi kunsti vastu esimestes kooliastmetes oli null. Praeguseks on mingid loomingulised meetodid välja töötatud, kuid raamide seadmine ei sobi mulle. Näen, et loomingulisus võib võtta erinevaid vorme. Tehnoloogiat kasutan nii materjali kui ka uurimisobjektina. Need on paralleelsed suunad, mis üksteist toetavad. Mõnikord tuleb mingi põnev idee, aga kõik ideed ei sobi kunstinäitusele. Aga selle idee tehniline lahendus võib sobida millekski muuks: muuseumieksponaadiks või niisama kodukasutuseks. Kõik katsetused ei peagi leidma teed näitusele, mõned ideed peaksidki jääma sahtlisse.

Sellist mängu tehnoloogiatega olen harrastanud juba varajasest lapsepõlvest koos isaga, kes ehitas paljud kodused elektroonikaseadmed ise. Teine suund – tehnoloogiakriitika – tuleneb sellestsamast pidevast huvist. Dokumentaalfotograafia praktika on treeninud analüüsivõimet ja märkamise oskust, need suunavad nägema tehnoloogiast mõjutatud muutusi minus eneses ja enda ümber. Nendest suundadest lähtub suurem osa mu tegevusest.

See tundub klappivat ka Ikeda praktikaga, kuid temal on lisaks suur võime komponeerida helisid ja läheneda andmetele kui muusikale. Mina kaasan selleks talente väljastpoolt.

Ikeda näituse avamisel püüdis Neeme Raud mitmeid kordi kunstnikult tema tööde tähenduse kohta küsida, iga kord tulutult. Kuidas suhtud oma tööde tausta ja tähenduse selgitamisse?

Timo Toots: Ikeda on teinud valiku oma isikut võimalikult vähe eksponeerida ja suunata tähelepanu teostele. See võimaldab tal end taandada tähenduste ettekirjutamisest ning lasta publikul ise mõelda ja seoseid luua. Tema jaoks on visuaalsed andmekompositsioonid samalaadsed kui musikaalsed. Oluline on tunne. Muusikas ei ole prioriteet sõnumi edastamine, vaid pigem tunde tekitamine.

Mul on kombeks rohkem olukorda kontrollida ja ka oma teoste tagapõhja selgitada. Olen teinud teoseid mingi idee ja sõnumi edasiandmiseks. Olles õppinud fotograafiat, tean et pildiallkiri on suur osa pildi sõnumi edastamisest. Kasutan seda oma praktikas tööriistana. Mõnikord olen ehk kunstniku kohta liigagi analüütiline ja see võib segada ka loomeprotsessi. Protsessil saab olla mitu faasi, mõnes etapis on parem vabastada end piiridest ja lõpus terviku nimel jällegi rangemalt suhtuda.

Hiljutine õnnestunud näide kunstiteose kommunikatsioonis oli Maajaamas toimunud näitus «Metsikud bitid», kus pisikeste tekstidega andsime edasi minimaalse info, et külastaja ei jääks päris infovaakumisse. Samas proovisime hoida selle nii minimaalse, et külastaja kogeks ikkagi teost ennast, mitte mõtet teosest.

Tartu genoomika instituudi andmete kasutamine Ikeda installatsioonis tekitas vaatajate seas parasjagu elevust. Kõlas näiteks arvamusi, et see teos on muu hulgas teaduskommunikatsiooni tippklass, mõni teine jällegi pidas seda teaduse tootestamiseks.

Kristjan Port: Mulle paistab, et Ikeda tegutseb andmete ruumis. Pole vahet, kas nende tekkeks on teaduslik protsess, valvekaamera hetke kajastus, sotsiaalse protsessi või päikeseenergia kajastus – tähendus sünnib läbi seoste. Ikeda ei serveeri meile oma nägemust, vaid inspireerib vihjetega avastama andmete totaalsust.

Värskelt määrati Eestis kunstnikupalgad, mille saajate hulgas olid ka sina, Timo. Palju õnne! Samas on kultuurisektoris üldiselt palju majanduslikku ebakindlust. Lahenduste otsimisel räägitakse nii kirvekapitalismist kui ka metseenluse propageerimisest. Milline on sinu nägemus sellest, kuidas kultuuri finantsvereringe seatud võiks olla?

Timo Toots: Aitäh. See on minu jaoks väga suur tunnustus ja tõepoolest ebakindluse vähendaja. Olen pidevalt teinud sissetuleku teenimiseks kunsti kõrvalt ka midagi muud. Olgu selleks fotografeerimine, programmeerimine või eksponaatide disain. Minu jaoks on see mudel töötanud, sest kõrvaltegevus on arendanud oskusi, mida saan ka oma kunstiprojektides kasutada, ja samas jätnud osa aega kunstile. Olen saanud teha teoseid, mille eest saadavad tasud ei vasta tegemiseks kulunud ajale. Toredal näitusel osalemise eest saadavat kunstnikutasu tunnitasuks arvestades läheb tavaliselt tuju ära. Kunstnikupalk võimaldab lisatöid mitte teha ja keskenduda ikkagi kunstile.

Maajaama tehes oleme oma mudeli loonud dünaamilise. Selleks, et olla non-profit (mittetulundusühendus – T.P.), peame ikkagi tulu kuskilt saama, et kulud ära katta. Kuna püsitoetusi residentuuridele ei ole ette nähtud, siis kirjutame projekte, mis võimaldaks kunstnikele maksta, tooks Maajaama tegevust ja samas kataks meie püsikulusid. Ülejäänud aja toimetame kui rendimaja. Neid osakaalusid saame vastavalt vajadustele muuta.

Ikeda kasutas näituse avamisel terminit «andmeesteetika». Arvestades andmete osatähtsuse pidevat kasvu, siis kas esteetikal võiks tulevikus olla andmemajanduse juures senisest reljeefsem roll?

Timo Toots: Esteetikal on juba praegu väga tugev roll andmete juures. Miljonid kirjed andmebaasis on inimesele hoomamatud ja arusaamatud, ainult visualiseerimine (või ka verbaliseerimine) teeb andmetest teadmise. Andmeid tõlgendatakse alati läbi mingi prisma, läbi tõlgendaja silmade. Esteetika kasutamine on selle juures tähtis tööriist, et tuua välja oluline ja väheoluline ning anda andmetele ka hinnang. Võrdlus dokumentaalfotograafiaga on jällegi kohane – fotograaf käib küll pildistamas reaalsust, kuid see, millele ta tähelepanu pöörab ja kuidas seda esitleb, on sama oluline kui see, mis on pildil. Andmed võimaldavad meil rääkida faktidele toetuvaid lugusid ning maailma mõtestada.

Kristjan Port: Füüsikud ja matemaatikud peavad mitmeid valemeid esteetiliselt nauditavaks ja nimetavad neid ilusaks. Aiman intuitiivselt, et tegelikult hinnatakse seda, kuidas sümbolites kajastatakse andmete puhast ja lihtsuse kantud tegelikkuse vahedat lahedust. Andmehoidla võib olla prügimägi, kuni selles avastatakse seoste sümfoonia või kirjeldatakse seda. Usun, et Ikeda vihjab sellele ka kaasapandud helipildi kaudu.

Ikeda on oma andmepõhiseid teoseid teinud juba aastakümneid. Kuidas on Ikeda teosed muutuvas tehnoloogilises ajastus kohanenud?

Timo Toots: Viimase viie aastaga oleme tehnoloogiliselt teinud suure hüppe generatiivsete iseõppivate algoritmide poole. Tema teosed tegelevad kosmiliste andmemahtudega, millest meie teadlik maailm koosneb. Saame nüüd aru, et meie poolt ja meie kohta kogutud tohutud andmekogumid on aluseks sellele, kuidas üldse on võimalik generatiivseid algoritme luua. Tema teoste suured mastaabid näitusel sümboliseerivad nende mahtude kadumist meie tunnetuslikult vaateväljast.

Me ei hooma neid andmebaase füüsiliselt, neid hoomavad vaid andmekeskused. Ses suhtes tundub, et Ikeda teosed tegelevad andmekogumise ajastule kohaste probleemidega. Näitusel olevad seeriad algasid juba selle sajandi alguses. Praegu aga oleme liikumas uude ajastusse, mis vajab ka tehnoloogilises kunstis uusi lähenemisi ja maailma mõtestamist. See võtab aega, sest keegi veel päriselt ei mõista, mida see uus maailm inimese jaoks tähendama hakkab. Aga paljud kombivad ja eeldatavasti ka Ikeda ei jää sellest suurest muutusest puutumata.

Ühe novembrikuu «Portaali» saate teema oli, et «eneseteadvusega» robotite areng on möödapääsmatu. Eneseteadvuse oluline osa on ka loovus. Kas sellised robotid hakkavad ise kunstiteoseid looma? Milline võiks olla robotite omaalgatuslikult loodud kunst?

Kristjan Port: Robotid juba loovad kunsti. Naljakas, inimene ise pole suutnud kunsti defineeridagi. Pelgalt juba sellest tulenevalt ei saa öelda, millal robot või tehniline protsess kunsti ei teeks. Küll on kunstis oluline osa suhtlusel. Suhtluse üks osa on jagatud kogemused. Seda robotid meiega ei jaga. Ent see vist pole suur takistus, arvestades seda, millise kergusega oleme mõtelnud hinge isegi kivisse, kui sellele joonistada näiteks suu.

Timo Toots: Vaadates seda tormilist tehisaru arengut kõrvalt tundub, et me oleme automatiseerimas kõike, mida annab automatiseerida. Seda proovitakse teha ka kõikide loomevaldkondadega, sest autoritöö on kallis. Mõnikord tuleb põhjas ära käia, et hinnata olukorda adekvaatselt. Hea näide on Covid-19 kogemus, kus toimus kõikide inimlike protsesside äkkvirtualiseerimine. Saime kõik targemaks, et tegelikult meile ei meeldi toas kinni olla ja ainult videokoosolekutel osaleda, kooliskäimise asemel arvuti taga istuda või trenni teha kaamera ees. Samas leidsime, et mõnikord on parem teha siiski videokoosolek, kui ühe kohtumise pärast teisele poole maakera lennata.

Võtsime kasutusele vahendid, mis on mõistlikud ja üleliigse proovisime maha raputada. Ma loodan, et ka tehisaru loodud kultuuriga läheb samamoodi. Kunst ei ole ainult teos ise, vaid oluline on siiski ka looja, tema isik, tema motivatsioon ja karisma. Hiljuti kogesin tehisaru loodud helikompositsiooni, mis oli küll kvaliteetne, kuid teadmine, et selle lõi arvuti, tegi teose kaalu tühjaks. Minu keskendumisvõime vajus ära, sest suhet autoriga ei toimunud – autorit ei olnudki. Tehisaru kunst imiteerib kunsti väga hästi ja võib meid lihtsalt ära petta, aga inimesele on oluline siiski suhe teise inimesega.

Oleme loomas mingit kõrgema tasandi organismi. Ehk saaks tuua paralleeli, kus meie oleme sipelgad ja tehisaru on inimene. Ta võib olla paljudes asjades parem kui meie, kuid kas sipelgatele läheb palju korda, mida inimene arvab? Muidugi saab ta meid hävitada või terraariumisse panna. Luues neid süsteeme, peaksime seda arvesse võtma. Aga mis kunsti puutub, on sipelga loodu teisele sipelgale siiski olulisem kui inimese pakutu.

Peaksime informatsiooni kvaliteeti rohkem hindama hakkama. Nagu on olemas rämpstoit, võib öelda, et on olemas ka rämpsinformatsioon. Peame oma dieeti paremini kontrollima õppima ja rämpsu vähem tarbima. Tehisaru loodud «rämpskultuur» täidab varsti suurema osa internetist. Võimalusi on kaks: kas liikuda inimkultuuriga rohkem internetist välja või siis usaldada rohkem kuraatoreid laiemas tähenduses, kes terad sõkaldest eraldaks.

Timo Toots on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle kunstiline uurimistöö keskendub inimese, tehnoloogia ja looduse suhetele. Tema looming käsitleb privaatsuse küsimust jälgimisühiskonnas ning looduse rolli tehnoloogilisel ajastul. Ühtlasi on ta Lõuna-Eesti maapiirkonnas asuva kunsti- ja tehnoloogiafarmi Maajaam asutaja.

Kristjan Port on spordibioloog, Tallinna ülikooli professor ning Raadio 2 «Portaal» üks saatejuhtidest. «Portaal» on tehnoloogia- ja teadusuudistele keskenduv saade, kus arutatakse uusimaid tehnoloogilisi edusamme, innovatsiooni, teadusuuringuid ning nende mõju igapäevaelule.

Küsitles Eesti Rahva Muuseumi kommunikatsioonispetsialist Mikk Siemer.