Ene Ergma: missugune peaks olema minu unistuste ülikool

Ene Ergma. Foto: Mihkel Maripuu

Öeldes unistuste ülikool, mõtlen ma loomulikult Tartu Ülikooli peale. Mäletan, kuidas noore tudengina tundsin Tartu Ülikooli üle uhkust, kui pärast teist kursust olin Tartust lahkunud ja asunud õppima Moskva Ülikooli.

Seal pakuti mulle võimalust teist kursust korrata, aga kui ütlesin sealsetele õppejõududele, et mul on eksamid juba sooritatud, ei kahelnud neist ükski Tartu Ülikoolis antud hinnangutes. Sama ei saanud öelda kõikidest ülikoolidest tulijate kohta.

Tartu Ülikool, eriti täppisteadustes, kuulus kindlasti Nõukogude Liidu tolleaegsete parimate ülikoolide hulka. Olen Tartu Ülikooli käekäiku läbi aastate jälginud («Eesti rahva elulood», lk 331) ja üha enam sigineb mu hinge kahtlus, et liiga kauaks on jäädud oma naba imetlema (oleme parim Eestis) ning seetõttu on Tartu Ülikool kohaliku tähtsusega ülikooliks muutumise teel.

Massihariduse nõrkus

Jah, Eesti ühinemine Euroopa Liiduga on andnud Tartu Ülikoolile võimaluse uute õppehoonete ja laborite ehitamiseks, tunduvalt on paranenud teadusaparatuuri kvaliteet, see võimaldab teha kõrgel tasemel teadustööd. Ülikool on jõudnud maailma esimese viiesaja hulka.

See kõik on positiivne, kuid ülikool on ka liikunud jõudsalt massiülikooli suunas ja seda eriti nn pehmetel erialadel. Tartu Ülikool on muutunud õppeteenuste andjaks – kvaliteedi ja kvantiteedi suhe on tugevasti kaldu viimase poole, sest riigieelarvevälised kohad toovad koolile tulu.

Rektor Alar Karise murelik artikkel «Variautorite aeg» (PM 6.3) tõstatas veel teise valusa teema: esseid, diplomi- ja magistritöid kirjutavad variisikud. Rektor Karis kirjutas, ja väga õigesti, et «üks massihariduse nõrkusi on kõigi silme all alasti: õppejõududel ei jätku aega kõikide juhendamiseks ning üliõpilastel ei jätku aega töö kõrvalt esseesid ega magistritöid kirjutada».  

Karise hinnangul on see põhjustanud olukorra, kus tudengitele «ulatavad abikäe» tööde kirjutamisel inimesed, kellele eetilistest tõekspidamistest on tähtsam raha.

Arvan, et just õppejõudude ajapuudus tööde juhendamisel on üks tähtsaimaid faktoreid. Ja see on massiülikooli kõige negatiivsem resultaat. Kellelgi pole aega millessegi süveneda ning akadeemilise sildi all toodetakse teisejärgulist, mitte esmaklassilist sisu.

Tegija peab vastu

Miks mulle ei meeldi akadeemiline massikõrgharidus? Jah, seda võivad endale lubada suured riigid, nagu Ameerika Ühendriigid oma rohkem kui 2000 kõrgkooliga. Kuid laiemalt teatakse neist koolidest heal juhul paarikümmet, mille diplomi pälvinud moodustavad Ameerika ühiskonna eliidi.

Massikõrgharidus hakkab tootma enamasti poolharitlasi, kes teatud aja pärast võivad leida koha ka riigistruktuurides ja riigikogus. Kuid just riigi juhtimise juures peavad olema hästi haritud inimesed, mitte poolharitlased, kelle diplomi väärtus on küllaltki kahtlane.

Minu unistuste ülikool on teadusülikool, kuhu on raske sisse saada ja veel raskem täita ülikooli programm täies mahus nominaalaja vältel.

Kes peab vastu, on tegija, kes mitte, sellel tuleb otsida endale lihtsam elukutse, mis ei nõua akadeemilist haridust.

Minu unistuste ülikoolis on tudengil bakalaureuse- ja magistritöö juhendajaks konkreetne isik, kes vastutab töö kvaliteedi eest. Alles siis saame rääkida akadeemilisest järjepidevusest.

Minu unistuste ülikool ei konkureeri ülikoolidega Tallinnas, vaid Helsingis, Uppsalas ja teistes võrreldavates Läänemere regiooni keskustes. Minu unistuste ülikooli diplom on märk kvaliteedist, mida teatakse ja tuntakse kaugel väljaspool Eestit.

Jõudu uuele rektorile!