Kui uus nimi teatavaks sai, kirjutas mulle üks lugeja, et see on tema meelest aasta parim nali ning nüüd võiks otsustajad terviseametilt Eesti elanike tervise parandamise eest toetust küsida, sest naer pikendavat eluiga. «Ma ise armastan öelda, et kui seale sadul panna, ei muutu ta ratsahobuseks, kuigi partei seda väidab,» lisas seesama kirjasaatja.
Nimekomisjon ei soovinud nalja teha ning abilinnapea Lemmit Kaplinski meelest on see mitte ainult kultuuriliselt rumal, vaid otsesõnu pahatahtlik, kui keegi hakkab komöödiafilmi alusel võtma kooli kohta seisukohti.
Olgu, aga see ei väära tõsiasja, et inimestele kooli uus nimi nalja teeb.
Mul on suisa kahju neist muukeelsetest lastest, kes enda sõnul ei tea veel sedagi, kuidas kooli uut nime kirjutatada. Rääkimata sellest, mis tundeid võib tekitada teadmine, et uhkust tundma paneva Aleksander Puškini asemel on koolil nimi, mille puhul kultuurikontekst tahtmatult kutsub esile irvituse.
Jogentaga nimi tekitas ka keeletoimetajate vahel arutelu, kuidas seda nime käänata – kui üks läks Treffnerisse või Petersoni, siis kas teine astus Jogentakka või Jogentaha? Lõpetas Jogentaka või on Jogentaga vilistlane? Visati Jogentagast või Jogentagant välja? Või hoopis Jogentakast välja?
Ehk on veel aega pakutud 300 nime seast mõni selline valida, mille hääldamise ja kirjutamisega oleks lihtsam toime tulla, ammugi veel muu emakeelega õpilastel.