:format(webp)/nginx/o/2021/04/06/13714374t1h497a.jpg)
/nginx/o/2024/12/03/16523541t1hfbae.jpg)
Maiu Lünekund kogus koerarakendiga polaarmatkale pääsemiseks 2019. aastal üle 34 000 eestlase toetushääle. Pärast seda viis elu ta rändama soojematesse paikadesse, ent Põhja-Skandinaavia on tal endiselt südames.
Nüüd on ta otsustanud pidurit tõmmata ning vahetada nomaadielu ja seiklused Arktika kelgukoertega hoopis Tartu kultuurielu vastu. Omal käel maalimist harjutanud asjaarmastajast on nüüdseks saanud kunstnik, kes on valmis oma teadmisi teistega jagama.
/nginx/o/2024/12/03/16523542t1hb64c.jpg)
Tee abstraktsionismini
Pärnust pärit kunstnik Maiu Lünekund otsustas 2016. aastal kontoritööasemel üksi seiklema hakata ning alustas esmalt Rummu karjääri juures telgiga matkamisest. Ta käis läbi terve Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkaraja, mis teeb kokku 812 kilomeetrit. Sel retkel alustas ta ka realistlike tööde visandamist, mis nüüd on kõigile uudistamiseks välja pandud tema ateljee seinal.
«Üldiselt on visandid sellised tundlikud asjad, mida kunstnikud kellelegi eriti näidata ei taha. Aga leian, et kõik need maalid jutustavad ägeda loo minu enesearengust, mistõttu soovin seda teekonda kõigiga jagada,» sõnas Lünekund.
Kaheksa aastat tagasi alustas ta maastike maalimisest ning esimestest visandiraamatutest leiab töid, mis kirjeldavad üsna realistlikult seda keskkonda, kus kunstnik sel ajal viibis – esindatud on nii Jõgeva kui ka Nepal. Nüüdseks on ta hakanud maalima pigem neid tundeid, mis ühes või teises kohas viibides on tekkinud.
«Visanditelt on selgelt näha, kuidas minu käekiri on ajas muutunud,» täpsustas Lünekund. «Praeguseks olen avastanud abstraktsionismi ning värskeim visandiraamat koosneb peamiselt just abstraktsetest maalidest.»
Viis aastat tagasi otsustas Lünekund võtta osa konkursist, mida korraldab matkarõivaste ja -varustuse tootja Fjällräven. Igal aastal valib žürii rõivatootja organiseeritud polaarmatkale kümme inimest, lisaks pääseb ekspeditsioonile kümme osalejat, kes koguvad enim toetajate hääli.
Kõik need maalid jutustavad ägeda loo minu enesearengust, mistõttu soovin seda teekonda kõigiga jagada, selgitas kunstnik Maiu Lünekund.
Lünekundi osalemise poolt oli 34 000 inimest ning tänu nende toetusele pääseski ta neli päeva kestvale kelgukoeramatkale, kus iga osaleja saab ka õppida kelku ise juhtima ning tuleb karmides oludes hakkama saada.
«Esimene päev oli selline, et näe, siin on sinu kuus koera ja giid. Pakkisime varustuse kelgule ning retk algaski,» kirjeldas ta. «Seal sai ennast proovile panna talvel matkamises, suvine matkamine oli mul Eestis rännates juba selgeks saanud ja ennast veidi ammendanud.»
Seiklus kelgukoertega hakkas Lünekundile sedavõrd meeldima, et ta jäi kaheks aastaks ka ise Põhja-Rootsi matkajuhiametit pidama ning külma kliimat nautima.
Selle kõrvalt ostis kunstnik endale Ford Transiti kaubiku, millega hakkas reisima mööda Euroopat. Ta on korduvalt sõitnud Vahemere äärde välja. Läbi mitme riigi Hispaaniasse ja Portugali reisides sai Lünekund aga aru, et seigelda on küll tore, kuid veelgi toredam on kuuluda kogukonda.
«Reisides ja matkates kohtub väga paljude huvitavate inimestega, aga paratamatult pole need tutvumisedigavesed – mida kauem ja kaugemal olla, seda võõramaks jääd kõigi teistega. Nüüd soovin soojendada üles just need sõprussuhted,» põhjendas ta.
/nginx/o/2024/12/03/16523543t1h5b2a.jpg)
Kaubikust stuudiosse
Laupäeval avas Lünekund Tartu loomemajanduskeskuses kunstistuudio. Seal plaanib ta senisest suuremaid maale teha, aga uksed on avatud ka kõigile teistele, sest kunstnik hakkab korraldama töötube ning aitab avastada kunstnikuhinge igaühes.
«Paljud arvavad, et kunstnik peab olema sünnist saati andekas. Mõnel on koolipõlves kunstitunnist saadud trauma – õpetaja pani tehtud töö eest parimal juhul hindeks kolme –, mistõttu on ta võtnud endale hoiaku, et ta ei oskagi maalida,» rääkis Lünekund.
«Minu kunstiringis kellelegi hindeid ei panda, eesmärk on koos areneda ja lõbusalt aega veeta. Tulla võivad kõik, näiteks kui keegi soovib tüdrukuteõhtu veeta ebatraditsiooniliselt, aga oodatud on muidugi ka mehed. Ja maalida saab ka klaasikese veini või muu meelepärase kõrvale.»