Ismail Mirzojev: hariduslepe – poliitiline näitemäng või sisuline reform?

Ismail Mirzojev Foto: Erakogu

Hariduslepe, mida haridusminister Kristina Kallas on esitanud kui Eesti haridussüsteemi tuleviku nurgakivi, paistab pigem poliitilise näitemängu kui sisulise reformina. Kuigi leppe allkirjastanute nimekiri – õpetajad, koolijuhid, erakoolid ja üheksa omavalitsust – võib esmapilgul tunduda muljetavaldav, seab selle kahtluse alla ulatuslik kriitika, enam kui viiekümne omavalitsuse keeldumine allkirjastamisest ning Tartu linnavolikogu otsuse ootel olek.

Need asjaolud viitavad, et lepe seisab habrastel alustel. Kas jääbki see vaid sümboolseks kokkuleppeks, mille tegelik mõju kesine?

Haridusminister on siiani suutnud esitleda hariduslepet eduloona. Leppe allkirjastamine olevat kui mõõdupuu, mis näitab, kes suudab mõista õpetajate järelkasvu ja töötingimuste parandamise tähtsust. Klassikaline poliittehnoloogiline võte: luua lihtne «toetajate» ja «takistajate» narratiiv, et suunata avalikkuse kriitika sisult osapoolte positsioonidele.