/nginx/o/2024/12/03/16523472t1h1f31.jpg)
Nutmist peetakse võimlejatel etteaste järel tabuks, sest kohtunikud taipavad siis, et ju on, mille kallal norida. Kuid kui Tõnis Mägi «Koit» Tartu ülikooli spordihoones 24. novembril oli kõlanud, embasid Rütmika Siidisabad üksteist kohe ega suutnud oma pisaraid kohtunike ja pealtvaatajate eest varjata.
See oli teekonna lõpp, see oli tänutunne ja pingelangus, sest Siidisabad olid just teinud karjääri viimase võistlusetteaste. Ja see võttiski neil silmad märjaks juba enne, kui saadi teada, et täitus ka nende ammune eesmärk – võita maailmameistrivõistlustelt meistriklassis medal, mida Eesti suutis viimati 13 aastat tagasi.
Ei teagi, mis edasi
Neid emotsioone meenutasid Siidisabad koos treeneritega pea nädal pärast MMil pronksi võitmist. Võimlemisklubi Rütmika kontoris külg külje kõrval istudes polnud nende võidurõõm veel kuhugi kadunud. «Võimas!», «No lõpuks, sest kui kaua oleme olnud punktidega nii lähedal ...», «Selle nimel ma elan ... või no elasin» – nii jagasid nad läbisegi oma tundeid.
«Kõik langes nüüd kokku – viimane võistlus, kodupublik, parim võistlus ja maailmameistrivõistluste pronksmedal. Kui ilus veel saab üks karjääri lõpp olla!» tõdes ka Siidisabade üks treeneritest Liisel Perlin.
Seda öeldes vaatas ta ühtteist üle laua istuvat tüdrukut, kes nägid selle medali ja hetke nimel vaeva juba lapsest saati. Nüüd on nad aga suured ja võimlejakarjääri lõpus, sest enne võistlust kinnitati, et kodune MM jääb Siidisabade viimaseks võistluseks. Tagantjärele tõdeti, et endale pandi pinge peale, sest eesmärk oli ikkagi medal.
/nginx/o/2024/12/03/16523478t1ha6b3.jpg)
Kuna võiduka võistlusega lõpetati pikk peatükk, mis mõnele tähendas 13 aastat kestnud võimlemiskarjääri lõppu, ei suutnudki kogenud sportlased sel korral finaaletteaste järel pisarateta võistlusvaibalt lahkumist oodata. «Kapten ütles, et ei nuta, ja siis näeme, et treenerid tulevad nuttes,» selgitas Siidisaba Elis Sarapuu, miks vist kellelgi silmad kuivaks ei jäänud.
«Aga meile ei öelnud keegi, et ei tohi nutta,» ütles treener Elsa Sinijärv seepeale naerdes.
/nginx/o/2024/12/03/16523477t1h6caf.jpg)
Emotsioone oli siis palju, nüüd valitseb Siidisabade hinges aga mõnetine tühjus. Ja küsimuse peale, mida rühma liikmed nüüd peale võimlemiskarjääri tegema hakkavad, valitses vaikus, mille lõpuks murdis kapten Maria Terep. «Veel ei oskagi öelda, meil oli eesmärk MM ära teha ning kõik panustasid oma aja ja mõtted sinna,» ütles ta.
Ent kuna enamik Siidisabadest on gümnasistid, siis tegevust neil jätkub. Veidi on aega ka mõelda, sest päris laiali Siidisabad veel ei lähe. «Võistlusvaibale see koosseis enam ei astu, aga näiteks Gymnafesti festivalil võib neid näha ning ka suvisel tantsupeol, jõulupeol ja äkki kuskil veel,» andis koosseisu plaanidest teada treenerLiisel Perlin.
«Või kui keegi esinema kutsub!» lisas Maria Terep. Järgnes rühmakaaslaste naer, kuid keegi vastu ei vaielnud.
Aga olgu esinemisplaanid suured või väiksed, suur koormuse langus on Siidisabadel ikkagi käes. Seni treenisid nad võistluste tõttu viiel-kuuel päeval nädalas, iga kord kolm tundi jutt. Trennid olid pikad, sest rühmvõimlemise spetsiifika peitub ühtsuses ja sünkroonsuses. See nõuab äärmist täpsust, sest vaibal on korraga seitse võimlejat, kes kõik peavad sõna otseses mõttes ühiselt hingama.
Omavahel tuli läbi saada, sest nagu Elis Sarapuu ütles, oldi ühes paadis koos ja selle seltskonnaga veedeti rohkem aega kui teiste sõprade või lähedastega.
Seetõttu oli igal võimlejal lisaks ühistrennidele vaja palju ka iseseisvalt harjutada. Liisel Perlin sõnas, et näiteks saatis ta trennide järel võimlejatele sadakond kuvatõmmist, milles esile tõstetud vead tuli neidudel järgmiseks korraks parandada.
Maria Terep rääkis, et igaühe individuaalne vigade parandus jäi üldjuhul järgmisesse päeva. «Üheksa ajal õhtul või natukene varem jõudsid koju, sõid ja hakkasid õppima,» kirjeldas ta senist tempot. «Vahel läkski mitu öötundi ka ning siis tuli jälle uus koolipäev ja uus trenn otsa.»
Sellel sügisel lisandus Maria Terepi päevaplaani veel bussisõit Tallinnast Tartu ja tagasi, sest ta asus õppima Tallinna tehnikaülikoolis. «Tehtav, aga pikas perspektiivis kõik kannatab,» nentis ta.
Siidisabad andsid mõista, et selline pingutus ja saavutatud kõrged kohad poleks ehk võimalikud olnudki, kui selle rühma kohta poleks saanud öelda sõpruskond. Omavahel tuli läbi saada, sest nagu Elis Sarapuu ütles, oldi ühes paadis koos ja selle seltskonnaga veedeti rohkem aega kui teiste sõprade või lähedastega.
Üheksa ajal õhtul või natukene varem jõudsid koju, sõid ja hakkasid õppima, kirjeldas Siidisabade kapten Maria Terep senist tempot.
Ka kapten Maria Terep nõustus, et Siidisabadest kujunes tõeline sõpruskond. «Kui me võistlusreisidel koos olime, siis iga inimesega selliseidtegevusi ja lollusi poleks teinud,» sõnas ta. Jälle kostis Rütmika kontoriruumis tugev naerupahvakas.
Mis tüdrukuid ühendas ja koos hoidis? Võtmesõnaks öeldi ühine huumor. «Tahaks öelda, et see on must, aga samas kirju,» muheles Elis Sarapuu. Kirjuks teeb selle näiteks võistlusreisidel toimunu. Ennast tuli vabaks lasta, sest muidu poleks enne MMi nii head enesetunnet kätte saanud, lisas ta.
Võimlejate huumorit naljalt tutvustama ei kiputud, kuid ühe vihje kapten Maria Terep siiski andis. «No näiteks panime tümpsu peale ja siis kõik lasid ennast vabaks ja tantsisid,» meenutas ta. Näiteks tehti seda Anne Veski või tuntud multika «Kass Oggy ja kurjad prussakad» tunnusloo hoogsama remiksi järgi.
Peagi jõutakse tagasi mõtte juurde, et edu võti oli siiski sõprus. Siidisabad usuvad, et seetõttu jätkab see ühine paat ka edaspidi seilamist. Isegi siis, kui eesootavad esinemised tehtud saavad. «Arvan, et igaühel meist siit ruumist on see sõprusepisik, mis tõmbab meid sabade juurde tagasi,» põhjendas Siidisaba Liisbet Sorge. «Just see ühine huumor ja üksteise mõistmine, mis on meil minu meelest ülimalt suur, ja seda ei anna teistega võrrelda.»
/nginx/o/2024/12/03/16523474t1ha6fe.jpg)
Siidisaba Hanna Mägi lisas, et just Siidisabad oli see rühm, kuhu püüelda. «Alustasin harrastajana ja vaatasin aastaid Siidisabadele alt üles. Mõtlesin, et oh, nii väga tahaks ka sinna rühma saada. Lõpuks ema rääkis treeneriga, et mul on kindel siht, et tahan Siidisabades edasi areneda, ning lõpuks Elsa Sinijärv ütleski, et okei, tuled siia rühma,» meenutas Hanna Mägi, kuidas temast 2016. aastal Siidisaba sai.
Vestlus tuli lõpetada, sest Siidisabadel oli vaja taas trenni tõtata – ega ka Gymnafestile saa vana rasva pealt minna. Oli aeg edu viimaste saladuste avaldamiseks.
/nginx/o/2024/12/03/16523475t1hc805.jpg)
Tänu treeneritele
Maria Terep haaras kinni Hanna Mägi öeldust, kes just oli maininud Elsa Sinijärve nime. «Mina tahangi esile tõsta Elsat, kes on algusest peale meiega kannatlikult olnud. Ja et Liisel tema kõrvale tuli ... nad on tõesti nagu must ja valge koer, kes ei saa teineteiseta ja on koos parim duo. Tänu neile me oleme üldse nii kaugele jõudnud.»
Peagi tuleb aga «mustal ja valgel koeral» ühise laua taha maha istuda ja plaani pidada. Treenerid oma karjäärile punkti ei pane, peatselt tuleb jagada uued rühmad.
Nimelt moodustatakse Rebasesabadest, kes saavutasid MMil juunioride seas hõbemedali, kaks rühma. Osa jätkab juunioride kategoorias, teine pool liitub meistriklassi koosseisuga. Uude meistriklassi rühma siirduvad ka seni Siidisabades võistelnud Liina Sarv, Mona Maasikas, Saskia Treufeldt ja Karina Saealle.
Mida soovitavad karjääri lõpetanud sportlased noortele võimlejatele? Siidisabade soovitused võttis enda peale kapten Maria Terep: «Ei tohi alla anda. Isegi kui on väga-väga raske, siis tulebki rühmaga kokku hoida ja üksteist toetada ning koos rasketest olukordadest läbi minna. See on raske, aga tore.»
/nginx/o/2024/12/03/16523473t1h02bd.jpg)
/nginx/o/2021/06/14/13846559t1hc514.jpg)