Järvamaal elav Rauha Kolk on nõus rääkima oma lähedasest, Parkinsoni tõve põdevast mehest, kes ise ei soovi ajalehes sõna võtta.
Haiged peavad vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähedane on seesama mees, keda Toomas Asser ja Tõnu Rätsep viis aastat tagasi esimesena opereerisid, paigaldades talle ajju elektroodid ja rangluu piirkonda naha alla neurostimulaatori.
«Parkinsoni tõbi tuli meile ikka väga hiilivalt,» kirjeldab Rauha Kolk nüüd juba üle kümne aasta tagust aega. «Märkasime kõigepealt, et tema parema käe nimetissõrm on hakanud imelikult värisema. Ja see värisemine muudkui süvenes, kuni sai selgeks, et tuleb minna arsti juurde. Algul värises käsi, peagi juba jalg.»
Rauha Kolk ütleb, et operatsiooni tulemus osutus suurepäraseks. «Varem ei saanud ta kohvitassigi käes hoida, nüüd on pealtnäha terve inimene. Ehk ainult pisut aeglasem – ei oska igale asjale iga kord kohe reageerida.»
Eile 67-aastaseks saanud mees käis kuni viimase ajani tööl, olles ühe väikese asutuse juht ja sõites iga päev autoga.
Eesti Parkinsoniliidu esimees, 63-aastaseks saav Ahti Jundas elab Jõhvis.
Ta on olnud oma haigusest teadlik 15 aastat, kuid on senini tööinimene, juhendades puuetega inimeste kojas vaimupuudega noori eluga hakkama saama. Kuigi ta püüab haigusest üle olla, märkab ta tasakesi selle süvenemist. «Ja tablette, neid läheb ikka koormaga,» sõnab ta.
Eesti Parkinsoniliit pakub tuge umbes 400 inimesele. Ahti Jundas tõdeb, et tõsi see on, liikmeid võiks olla rohkemgi, aga paljud häbenevad oma haigust. Ta ise aga soovitab eilset päeva mitte taga nutta, vaid ikka ette vaadata ja püüda tegutseda nii hästi kui veel võimalik.