Henri Zeigo: mitu santi päästab traditsiooni?

Henri Zeigo. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Mardi- ja kadripäev on selleks aastaks läbi. Nii mõneski kodus võidi tunda rõõmu selle üle, et mardi- ja kadrisandid pole siitilmast päris ära kadunud. Mõlema puhul olin ka ise nende olemasolu tunnistajaks. Ühel päeval käis koduukse taga üks kolme-neljaliikmeline seltskond, kaks nädalat hiljem aga teine samaarvuline trobikond lapsi. Võiks öelda, et traditsioon elab, kuid kas veel pikalt?

Ega muidu tekiks kahtluseussi, kui poleks võrdlusmomenti halloween’i pidamisest samas kandis. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et nende kostümeeritud laste hulk, kes Ameerikast pärit tähtpäeva tähistamise vaimus ukse taga kopsimas käisid, võis ulatuda poolesajani, või oli neid enamgi. Minu tagasihoidlikul hinnangul näitab see selget muutust noorema põlvkonna kultuuritajus.

Kui varem on mardi- ja kadrisandiks jooksmisele takistuseks peetud lukustatud trepikodasid või kurja koera eramaja hoovis, siis uuselamurajoonides, kus on palju ridaelamuid või paarismaju, see üldjuhul ei kehti. Uute hoonete planeeringud on õue poole enamasti avatud, pole aeda või muud füüsilist takistust. Nii saab muretult peaaegu iga kodu ukseni. Ja kuna nendes elurajoonides elab palju noori peresid, siis võiks eeldada, et kõikidele loetletud tähtpäevadele leidub piisaval määral järgijaid. Aga ei! Halloween’i kombestik domineerib pika puuga.