Siiri Laidla: ütled seda, mõtled teist ehk Ai lav juu

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Kui öeldakse, et kõik on segi-sassis-hukas nagu pudru ja kapsad, mõeldakse täielikku segadust. Vanarahvalt päritud kõnekäänud püsivad ikka veel elus ja leiavad meie armsas emakeeles kasutust. Võib isegi väita, et keeleoskuse indikaator on oskus vanasõnu, kõnekäände ja alltekste mõtestada.

«Ai lav juu» on lihtne öelda, ent kas ka mõelda? Meie kultuuriruumis pole armastuse avaldamine levinud. Ütles ju Põrgupõhja Vanapagangi pärast surivoodil vaevleva eide küsimust «Kas sa mind ikke armastasid?», et nüüd hakkab eit küll surema, ajab nii lolli juttu ... Armastus oli tegu ja otsus, mitte igapäevane jututeema.

Praegustel noortel on seda raske mõista. Praegu me kallistame ja oleme oma tunnetes avatumad, ent kas ka siiramad? Sellest ka põliseestlaste umbusk kerglaste sõnade suhtes. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi.