Rannar Raba: uskumatu, aga kunagi pandi poliitikutele valetamist pahaks

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

• Kõik räägivad otse või ümberöeldult suurest ettearvamatusest.
• Valimisvõitlused panustavad madalatele instinktidele.
• Poliitika ei peaks olema valetamise ja vigurdamise kunst.

Kindlustunde puudumine on paratamatu, sest peamised parameetrid, mis varem demokraatiat iseloomustasid, on mainekujundusest läbi imbunud säutsuajastul paigast nihkunud, leiab Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba.

Pärast seda, kui vabariiklane Donald Trump nädala keskel USA presidendivalimiste võitjaks tunnistati, täitusid üle ilma meediakanalite esiküljed ekspertide ja eksperdikeste oletustega. Esiteks sellest, kuidas ekstravagantse liidri edasised sammud võiks mõjutada tugevasti lõhestunud Ameerikat ennast. Teiseks sellest, mida tema naasmine Valgesse majja toob ülejäänud maailmale, mis sama moodi on liikumas kahte pealtnäha lepitamatusse leeri.

Eelöeldus tuleb rõhk asetada sõnale «oletustega», sest mitte kuskil – ei USAs kohapeal ega ammugi mujal – paista olevat kedagi, kes söandaks suure auditooriumi ees meelekindlalt kirjeldada seda, mis juhtuma hakkab.

Kõik räägivad otse või ümberöeldult suurest ettearvamatusest. Ja see kirjeldab kahetsusväärselt täpselt seda, millisesse suunda on poliitika tegemine laiemas mõttes demokraatlikes riikides viimasel kümnendil triivinud.

Ehkki õhus on palju skepsist, pole võimatu, et nelja aasta pärast Trumpi teisele ametiajale tagasi vaadates saame tõdeda, et see kujunes lääne, sealhulgas meie vaates kasulikuks. Kõik eeldused selleks on olemas – varem on vabariiklased võimul olles osanud Ida-Euroopat tähtsustada. Meenutagem kasvõi seda, kuidas George W. Bush avas Balti riikidele tee NATOsse hoolimata sellest, et paljud teised liidrid sama laua taga saba väristasid.

Trump ei pruugi osutuda probleemiks. Küll on aga probleem toosama ettearvamatus, mille kaudu teda praegu iseloomustatakse. See ongi uue aja kõige akuutsemate hädade peamine sümptom. Kindlustunnet ei saa tekkida, sest peamised parameetrid, mis varem demokraatiat iseloomustasid, on mainekujundusest läbi imbunud säutsuajastul paigast nihkunud. Ja inimesed näikse sellega leppivat.

Varem märksa rohkem ideede konkurentsina toimunud valimisvõitlus panustab aina enam inimeste madalamatele instinktidele.

Ammu enam pole tööriistaks hästi sõnastatud valimisplatvormid, vaid emotsionaalselt laetud lühivormid: hüüatused, pildid, videoklipid. Olukorras, kus süvenemine on viimane, mida valijalt enne hääletamist oodatakse, pole midagi imestamisväärset selles, et maailma mõjukaima riigi etteotsa tõuseb keegi, kes pole vaevunud kampaanias peaaegu mitte midagi seletama, ammugi konkurendiga arvukates debattides mõõtu võtma.

Sellest ajast, mil väljend «tõejärgne ajastu» koos Brexiti ning Trumpi esimese ametiajaga käibele tuli, on möödas juba kaheksa aastat. Sestap ei pruugigi hiljuti valimisikka jõudnud noortel olla aimu, et kunagi pandi poliitikutele valetamist väga pahaks. Kujutage ette, selle tõttu võis isegi ameti kaotada!

Nüüd, kus USA presidendiks saab kriminaalkorras karistatud mees, kõlab jutt Rootsi ministrist, kes rahva raha eest sukkpükse ostis ja selle eest tagandati, nagu tuhande ja ühe öö muinasjutt.

Kunagi räägiti tõsimeeli, et kõrgesse riigijuhi ametisse valituks osutumiseks peab poliitik olema tark, pealegi sellisena ka välja paistma. Argumenteeritud kõnede pidamise oskus oli kõrgesti hinnatud. Aga nüüd?

Seda pole muidugi kunagi olnud, et hääletajad enne otsustamist valimisprogrammid mõttega läbi töötaks. Ometi on nii meil kui mujal olemas kogemus debattidest, milles ideed ja lubadused reaalselt võistlesid. Populismivabu aegu pole olnud, küll aga selliseid, kus konkurendi vastu astumine eeldas valmidust end argumenteeritult põhjendada.

Sedamööda, kuidas poliitika on Instagrami ja Tiktokki liikunud, on ideede võistlus asendunud mõõduvõtuga sellest, kes suudab suurema koera sülle võtta. Või pargipingi najal rohkem kätekõverdusi sooritada. Või teismeliste kombel idiootseid väljakutseid järgida.

Mõeldes sellele, kuidas viimatiste eurovalimiste aegu Eestis enim Jüri Ratase instakampaaniast räägiti, võib olla kindel, et too eeskuju osutub meie mail juba järgmise aasta kohalikeks valimisteks eriti nakkavaks.

Ka äsjaste Ameerika suurte valimiste esimsed analüüsid näitavad, et valdav osa demokraatide poolelt vabariiklaste poolele kolinud ühiskonnagruppidest olid nood, kelle maailmatunnetus tugineb ilmselt suuresti sotsiaalmeedial – nutirakendustes tehti tegelik tulemus, sinna kulutasid kampaaniameeskonnad sadu miljoneid dollareid.

Mis me selle teadmisega nüüd pihta hakkame? Kuidas demokraatia päästmise pühasse töösse sööstame?

Üks variant on hakata korraldama tänavail ja bussipeatustes, ent ennekõike ühismeediakanalites kampaaniaid, mis soovitavad inimestel mitte olla loll ja laisk, vaid hakata targaks ja nõudlikuks. Kas see töötaks? Vaevalt.

Nii kuratlikult vastuoluline kui see ka ei näi, saavad poliitilise kultuuri ainsaks mõjusaks muutujaks olla noodsamad poliitikud ise. Oma käitumisega, igapäevaste pisikeste valikute ja väljendusvormidega. Tähtsustades vähem suhtekorraldajate näpunäiteid ning rohkem sisulist vaidlust. Mitte sotsiaalmeediat ei ole tarvis demoniseerida või keelata, vaid seal tehtavat kvaliteetsemaks nügida.

Võib küll tunduda esmapilgul riskantsena, aga tegelikult pole kuigi keeruline jätta Facebooki või Instagrami postitamata klippe, kus oma parteikaaslastega suvalist olmejuttu puhutakse. Tegelikult ei pruugi järgmistel valimistel midagi katastroofilist juhtuda, kui ei riputa riigikogu ööistungi ajal üles stoorit, kus demonstreerid, kuidas kabinetis madratsit täis pumpad, teed keedad ja pidžaamapükse jalga sikutad.

Kõik kes on kunagi enda või oma sõprade lõbuks sarnases mahus stoorisid teinud, teavad hästi, kui palju nende nikerdamine aega ja energiat neelab. Kui seda teha tööajast, jääb paratamatult midagi olulist tegemata.

Aga mis on see, mis jääb poliitikul tegemata? Äkki näiteks mõni eelnõu mõttega lugemata? Äkki mõni arutelu pidamata? Äkki rahva elujärg parandamata? Äkki julgeolek tagamata?

Siit lähtub üleskutse valijatele: ettevaatlikult tuleb suhtuda neisse poliitikutesse, kes sotsiaalmeedias ülearu aktiivselt kätekõverdusi teevad, koeri tõstavad või madratseid pumpavad. Poliitika ei pea olema surmtõsine ja igav, aga selles võiks sisulised küsimused käia šõust eespool. Devalveerumine pole loodusnähtus, millega peab leppima.

Ka pole mingit sundi kaasa noogutada neile, kes väidavad, et poliitika on paratamatult üks suur valetamise ja vigurdamise kunst, et selles seisnebki mängu ilu. Ega ikka ei seisne küll. Viisakalt vastu hakates näeme võib-olla kunagi taas ka sellist aega, kus kullaproov on poliitilisel ettearvatavusel.