INTERVJUU ⟩ Kätetu metsasarvemängija unistas pillist enne, kui seda õieti kuulnudki oli

Esimest korda Eestis esineva kätetu Saksa metsasarvemängija Felix Klieseri sõnul pole metsasarve mängimisel sõrmed nii määrava tähtsusega kui näiteks viiuli või klaveri puhul. Neid asendab muusik vasaku jala varvastega. Foto: Margus Ansu

Täna, 1. novembri õhtul astub Vanemuise kontserdimajas kuulajate ette käteta sündinud Saksa metsasarvemängija Felix Klieser (33), kes kasutab pilli mängimiseks vasaku jala varbaid. 

Et kätetu mees metsasarve mängib, pole Klieseri meelest mingi ime. Ime peitub tema sõnul hoopis selles, kuidas ta üldse muusikani jõudis.

Felix Klieser, kust sai alguse teie armastus metsasarve vastu?

Ausalt öeldes ei oskagi ma täpselt öelda, kuidas see algas – see on justkui väike ime omaette.

Ma ei kasvanud üles musikaalses peres, keegi minu ümber ei tegelenud muusikaga. Kodus ei laulnud me isegi jõulude ajal. Ma ei mäleta ka, et oleksin metsasarve mõnel kontserdil näinud või kuulnud.

Tean ainult, et ühel päeval, kui olin nelja-aastane, läksin vanemate juurde ja teatasin, et tahan hakata metsasarve õppima. Nad vaatasid mind imestunult ja küsisid «Mis sarve?». 

Sealt hakkas asi vaikselt veerema, viieaastaselt läksin esimesse metsasarvetundi.

Mis sai edasi?

Kuna metsasarve mängimine nõuab suurt füüsilist pingutust, soovitati mul esmalt metsasarve asemel mõnda teist pilli õppida ja siis paari aasta pärast metsasarve juurde naasta.

Aga mul oli kindel unistus just nimelt metsasarve mängida, mitte muusikakooli minna või lihtsalt musitseerida.

Alguses mängisin nii, et istusin ühes pilliga põrandal. Nii olime sarvega ühel kõrgusel. Suuremaks kasvades pidin aga mingi muu lahenduse leidma ning hakkasin pilli hoidmiseks statiivi kasutama. 

Tegelikult on mul metsasarvega väga vedanud, sest kõige rohkem mängivad heli tekitamisel rolli huuled ja õhk. Sõrmed on erinevalt viiulist või klaverist mõnevõrra vähem tähtsad ja neid õppisin ajapikku varvastega asendama.

Kuidas kasvas sellest huvist välja elukutselise muusiku karjäär?

Mängisin metsasarve pikalt lihtsalt oma lõbuks. Tahtsin muidugi võimalikult hästi mängida, kuid lapsena polnud mu kunagi mõtet, et võiksin sellega tulevikus ka elatist teenida.

See otsus tuli palju hiljem. Olin siis kuusteist-seitseteist ja lõpetasin parasjagu kooli. Pidin endalt küsima: mida võiksin nüüd oma eluga peale hakata? Siis turgataski pähe – hakkan metsasarvemängijaks.

Tagasi vaadates olen toonase valikuga igati rahul ja tänulik, et saan metsasarvega üle ilma reisida ja oma muusikaga teistele rõõmu valmistada.

Kui tihti olete pidanud selle teekonna jooksul «ei» kuulma?

Kui kasvad üles käteta nagu mina, öeldakse sulle tihtilugu «ei». Õppisin maast madalast, et maailmas on väga palju inimesi, kellel kõigil on oma (eel)arvamused. Et nendest üle olla ja tagasilöökidest hoolimata edasi liikuda, peab endasse uskuma ja enda vastu sõbralik olema – see on kõige alus.

Kas maailm on paremaks muutunud?

Maailm kindlasti. Hoopis teine asi on aga klassikalise muusika valdkond, kus igasugused muutused ja uuendused võtavad mitu korda kauem aega. Klassikaliste muusikute hulgas on tänapäeval siiani vähe mitmekesisust. Aastate jooksul on küll edasiminek toimunud, kuid minna on veel väga pikk tee.

Mis teid metsasarve juures enim paelub?

On hämmastav, kui väljendusrikas võib olla vaid üksainuke metsasarvel mängitud noot. Armastan just neid erinevaid, väikseid varjundeid, mis aitavad väljendada emotsioone ja jutustada lugusid.

Teie metsasarv, mida kutsute Alexiks, elab sotsiaalmeedias justkui oma elu.

Tõesti! Kui koroonapandeemia algas, jäeti kontserdid ära ja mul polnud enam tarvidust nii tihedalt harjutada.

Vaatasin, kuidas pill nukralt nurgas seisab ja mul hakkas temast kahju. Ostsin talle kaks plastsilma, panin nimeks Alex ja hakkasin sotsiaalmeedias tema juhtumistest jutustama.

Alguses tegi Alex süüa, siis luges. Kuna Eestis pole me varem käinud, ostsin talle tuleku puhul ka väikse sinimustvalge lipu. [Naerab.]

Kui palju te ise muusikat kuulate?

Pean tõdema, et eriti ei kuula. Mulle on oluline, et elus oleks peale muusika ka muid asju, vastasel juhul võib hulluks minna. Teen süüa, käin kinos ja vaatan kodus diivanil lesides sarju.

Mida toob tulevik?

Olen varem küll väiksemas mahus oma muusikat välja andnud, kuid tahaksin sellele tulevikus rohkem keskenduda ja metsasarvele uut muusikat kirjutada.

Samuti loodan oma töö ja loominguga metsasarve inimestele lähemale tuua, sest see on tänini kahjuks üpriski tundmatu pill.

Millised on teie esimesed muljed Eestist?

Kahjuks pole mul tuuritades eriti palju aega uusi kohti avastada. Peatume pealinnas. Eile esinesin Pärnu kontserdimajas, täna Tartus ning homme Tallinnas Estonias. Eile oli mul natuke mahti Tallinna vanalinnas ringi jalutada. Mulle pole ammu ükski linn nii hubast ja sooja tunnet tekitanud!