Pole tõenäoline, et valijate lõviosa vaevuks end valimiste eel läbi närima erakondade programmidest ja neis toodud lubadustest. Liiatigi nüüd, kus pilkena kõlab kusagilt aina «Lugege mu huultelt!». Viimased riigikogu valimised näitasid, et demokraatia pidupäevast ei tarvitse saada ideede võistlust ja hääl läheb ikkagi selle järgi, kellel olid sümpaatsemad lainelised lokid, säravam naeratus või meeldivam tämber. Liialdus? Kahjuks ainult mingil määral.
Tellijale
Juhtkiri ⟩ Suurte unistuste aeg on läbi?
Kindlasti on ka neid, kes lähevad valima kindlat erakonda või on seda lausa alati teinud. Näiteks põhjusel, et pole tulnud pettuda, või usus, et kedagi teist valides oleks pettumus veel suurem. On aastatega või senise töö põhjal kujunenud veendumus.
Aga siiski peaksid valimised olema ideede võistlus. Tänases lehes on Tartu kauase linnapea Urmas Klaasi usutlus, kus ta annab ka oma vastuse, mis võiks olla eelolevate kohalike valimiste põhiküsimus. Ta vastab, et «oluline on kindlustunne, mis tähendab seda, et Eesti riik oleks kaitstud ja et me jääksime püsima. Me panustame sellesse igaüks maksumaksjatena ja omavalitsus valmistab ette varjumiskohti ja evakuatsioonikeskuseid». Ta märgib ka perekonna toimetulekut.