PÄEVAKOMMENTAAR ⟩ Rannar Raba: pole sel hälloviinil häda midagi

Rannar Raba Foto: Ann Marii Raba

Ma tegelikult ei tea täpselt, mis päeval halloween’i tähistatakse. Äkki oli 31. oktoobril, aga ma meelega ei hakanud üle kontrollima, sest see pole oluline. Samas mööda pole see minust läinud, sest poodides on juba mitu nädalat kõrvitsaletid nii kodu- kui ka võõramaitest viljadest lookas ning enam-vähem igasse toidukauplusse on püsti pandud spetsiaalne lett või riiul kõikvõimaliku kollitava kribu-krabuga.

Kas keegi soovib plastist vaklasid? Palun! On’s kellelgi tarvis näkku kleebitavat mädast haavandit? Palun! Aga kahe meetri kõrgust koonusjat nõiamütsi? Olge aga lahke! Jaburat värki on seal tõesti palju.

Selles mõttes on tuline õigus nendel, kes ikka oktoobri teises pooles vallandavad sotsiaalmeedias kampaania, millega sildistavad halloween’i idiootseks tarbimispühaks ning kutsuvad Eesti inimesi sellele oma käitumisega mitte elujõudu andma.

Täiesti arusaadav: osta pagan teab kust kaugelt imporditud kõrvitsaid puhtalt selleks, et neile irvitav nägu pähe lõigata, pole tingimata tark tegu. Ammugi ei pea olema soositud mitmesse kilekotti pakendatud plastist või kummist maskide, ämblikuvõrkude ja teiste õudusaksessuaaride soetamine. Selle jalajälje saaks jätta rahumeeli tegemata ilma, et keegi kuskil kannataks – tehtagu äri millegi mõistlikumaga.

Teisalt pole halloween mingi erand võrreldes teiste üldrahvalike kommete ja pühadega, ka mitte meie oma kodukootutega.

Täpselt samas võtmes võiks moraali lugeda emadepäeval, mil süüakse rahvatervise mõistes üle igasuguse piir palju magusaid kooke ja torte. Jõululaupäeval kulutatakse mõttetult palju kütust kalmistutele sõitmiseks. Vabariigi aastapäeval pistetakse pintslisse tonnide kaupa kilusid hoolimata sellest, et muul osal aastast ei võta suurem osa eestlastest seda kala suu sissegi. Ja siis veel need vastlapäeva peapõrutused, luumurrud ning liigesenihestused! Jaanilõketest lähtuvast õhusaastest ei hakka parem rääkimagi.

Totra (üle)tarbimise taunimine võikski olla umbes samasugune igapäevane norm nagu regulaarne kätepesu või libedal tänaval kukkunule abikäe ulatamine. Kliimamuutustest tingitud hädad väljusid juba mitu aastat tagasi loodusteadlaste arvutustest ning kollitavad aina intensiivsemalt kümneid miljoneid inimesi maailma eri paigus, ka Euroopas.

On vaieldav, mida üldse veel kliimamuutuste vastu teha annab, kuid tuima panemine näib kõige halvem variant. Tarbimisharjumuste radikaalne muutmine on möödapääsmatu kõikjal, isegi sellistes pealtnäha tühist mõju omavates pisikestes ühiskondades nagu Eesti. Paremradikaalide pingutused rohepöörde naeruvääristamiseks ei kanna niikuinii vilja, sest päris elu toob inimtekkelised ebameeldivad muutused meie õuele varem või hiljem. Pigem varem.

Seega mingid manitsused lähevad asja ette.

Aga kui jätta keskkond kõrvale ja rääkida kitsalt kultuurist, väärib aasta-aastalt üha rohkem imestamist see, millise pühendumusega mõned inimesed noid «Ameerika pühasid» põhimõtteliselt kolgivad. Mitte selle pärast, et raisatakse ja reostatakse, vaid selle pärast, et komme on nende meelest lihtsalt nõme. Ei meeldi ja kõik! Kui võõras, siis halb. Kui globaalne, siis riukalik.

Kas mitte pole tegu võrdlemisi mõttetu sõdimisega, mis mingis kontekstis ehk isegi halba teeb?

Veelkord: jätame kõrvale rumala ületarbimise ja vaatame uuskommetele kiretult. Sel juhul pole neil suurt häda midagi. Kes tahab, tähistab. Kes ei taha, ei tähista. Üks pole teisest rumalam või imelikum –need on lihtsalt mingid kombed, puhas maitseasi.

Enamasti sildistavad tähtpäevi oma mätta otsast täiskasvanud. Nad unustavad, et suurem osa lustlikest kombetalitustest on ajas kujunenud sedamööda, kuidas need lapsi köidavad. Kui miski pakub poistele-tüdrukutele lusti ja elamusi ning rahuldust eakaaslastega üle maailma samastumisest, siis miks peaks seda vägisi keelama?

Eestlaste kui väikerahva puhul nõuab kahtlemata teadlikku pingutust, et me oma rahvakalendri tähtpäevad eesotsas hingedepäeva ning mardi- ja kadripäevaga ikka elus- ja meeles püsiks. Seda võiks silmas pidada nii kodus kui koolis. Aga arvata, et uue tulek tingimata vana tapab, on ülereageerimine.

Temaatiline klassiõhtu, millesse kätketud korraga nii halloween’i kui mardipäeva kombestik, pole sugugi võimatu. Nagu pole võimatu religiooniõppes kõrvutada maausuliste ja moslemite omailma.

Mida hullu saab olla selles, kui lastega pere kasvatab oma aias (või toob turult) kõrvitsa, nikerdab sellele näo pähe ning asetab aknalauale või aiaväravasse laternana kõigile imetlemiseks. Kunstiteos! Iga tegevus, mis aitab lapsi tuua loomingulise käelise tegevuse juurde selle asemel, et lasta neil nutitelefone auklikuks hõõruda, on tänapäeval teretulnud.

Isegi kommi-pommi jooksmist võib käsitleda väikestviisi spordina, füüsiline tegevus igal juhul. Eriti hea, kui selle jätkuks ka mardi- ja kadrijooks järgnevatel nädalatel ära tehakse. Kolm on parem kui kaks või üks.

Kui halloween’i-kõrvitsa sisu toiduks tarvitada, on see omakorda võimalus õpetada järeltulevale põlvele lõbu sidumist kasulikuga. Kõrvitsakoored saame koguda ja kompostida täpselt samamoodi, nagu teeme korralike kodanikena seda mistahes toidujäätmetega. Keegi ei kaota midagi.

Ja lõppude lõpuks võib mingis vaates ka globaalsetes trendides kaasalöömine ehk enese tajumine maailmakodanikuna olla täitsa lahe.

Sama on veebruaris valentini- või sõbrapäevaga. Mida halba selles on, kui inimesed tunnevad keset suurt kaamoseaega ühtäkki endas tahtmist teistele midagi tunnustavat öelda, šokolaadikese kinkida või lihtsalt kaisutada? Tehtagu seda pealegi kalendri ajel ja massiliselt, peaasi, et liigutus oleks siiras.

Nagu kõiges, on siingi küsimus stiilis ja mastaabis. Lihtsalt asja eest, teist takka elulisi nähtusi võõristada või vihata on kuidagi … mõttetu. Pole sel hälloviinil häda midagi.