/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/29/16452969t1hf178.jpg)
Tartu politseijaoskonna juht Andrus Reimaa ütles hiljuti Tartu linnavolikogu ees kõneldes, et inimkannatanutega liiklusõnnetuste oluline märksõna on elektritõukeratas, inimesed ei anna endale aru, mida nende aparaatidega teevad ja kogukond ei ole nendega harjunud. Liiklusõnnetuste statistikas annavad tõukeratturid ja teised ratturid üha enam tooni.
Arvud räägivad rattaõnnetuste sagenemisest, mis statistiline konks võib siin olla?
Statistiline konks saab igal pool olla. Lihtne näide: kui autoga teete avarii ja helistate häirekeskusse, siis häirekeskus küsib, kas inimkannatanuid on, kas probleeme on, kas saate ise lahendatud. Politsei alati ei sekku.
Eelmisel aastal võtsime Tartu politseijaoskonnas seisukoha, et kui kiirabi on kergliiklejaga õnnetusele kohale läinud, registreerime need kõik. Just selleks, et saaksime aru, mis meil kergliikluses toimub. Rataste ja tõukeratastega liikujate hulk selgelt kasvab, samuti vahejuhtumite hulk. Näiteks oktoobri keskpaigaks oli mullusega võrreldes 60 juhtumit rohkem.
Volikogule näidatud üheksa kuu ülevaate järgi, kui poleks rattureid ja muid kergliikureid, siis peaaegu ei olekski Tartus vigastatutega õnnetusi.
Absoluutselt. Oleme tänavu suurtel maanteedel neljarattalistele sõidukitele väga palju tähelepanu pööranud, seal kahjud ja vigastused paraku on üldjuhul suuremad kui kergliikluses. Nüüd laiendame haaret ka kergliikluse poole.
Võibolla kontrollimise suurendamisest, kuid joobes kergliiklejate osakaal on vähenenud. Eelmisel suvel alustasime seda, et joobekontrollis panime ka ratturid puhuma.
Õnnetuses viga saanud kergliiklejate osakaal on suur, vigastuste iseloom statistikast välja ei tule.
Meie selliselt andmeid analüüsida ei saa. Küll saab öelda, et tõukeratturil saab põhiliselt vigastada pea. Renditõukeratastega sõitjad peaaegu ei kasuta kiivreid. Mõttekoht.
Mõttekoht on ka, et seaduslikult omandatud tõukeratta maksimumkiirus on 25 km/h tunnis, sellega võib juhtimisõiguseta ja sõidukit registreerimata sõita. Oled ikka väga kõva vend, kui suudad tavalise rattaga pikalt 25 km/h uhada.
Hästi on, et renditõukerataste puhul oleme suutnud kokku leppida kiiruse piiramise asukohapõhiselt, võiksime piirangupiirkondi laiendada. Näeme ju ära kuumad kohad, kus on kõige rohkem tõukerattaõnnetusi. Kui on tiheliikluse ala või pole kergliiklusteed, võiks tõukeratas saada piirangu 10 km/h. Kiirus on õnnetuste põhisüüdlane. Kõik õnnetused juhtuvad füüsikaseaduste eiramise tõttu: hõõrdejõud kaob, kontakt kaob, koordinatsioon kaob.
Kuivõrd on õnnetustes süüdi liikluskultuur, sõitja oskused, tänavate kujundus?
Riia tänav ja kesklinn on Tartus murekohad – kõige rohkem autosid ja jalakäijaid ning ka kergliiklejaid. Räägime ideaalse taristu valmis tegemisest, kuid on küsimus, kas hakkasime rattateid arendama siis, kui olid juba tõuksid. Ei, rattataristu on mõeldud jalgratastele, mitte tõukeratastele, mille suhtes on ühiskonnas praegu kompromiss, et sõidad kuni 25 km/h olenemata kohast. Ise kaasa ei mõtle ja veel õigustame, et on ju lubatud.
Teine pool on, et kui väga tugevalt reguleerima minna, siis kas me pärast üldse tahame rattaga sõita ja mis oleks rattasõidu mõte.
Minu esimene kogemus renditõuksiga oli päris õudne, sest väikesed rattad loevad iga konaruse.
Volikogus mainisin, et kui autodele mõtleme välja lamavaid politseinikke, šikaane ja muid vigureid hoolsuse suurendamiseks, kas siis rattaliikluse suurtel pikkadel sirgetel ei peaks kasutama tehnilisi vahendeid, mis sunniksid võtma hoo maha. Võiksime olla Tartus teerajajad: kui tahad siin isikliku tõukerattaga sõita, pead selle registreerima ja siis GPS-anduri abil ühined automaatsete kiiruspiirangu tsoonidega. Oleme pidanud kinni tõuksiga sõitjaid, kes kihutanud 80 km/h ja enam. See ei ole normaalne.
On väärkasutust, kus tõuksiga sõidetakse kahekesi või kolmekesi. Eriti kurb, kui tõuksil on sedasi laps ja lapsevanem. Millist liikluskultuuri siis lastele õpetame?
Muret teeb ka see, et viga saanud ratturitest on olnud 23 protsenti joobes. Mõnes riigis on rendiratastel alkolukud.
Jalakäijal ei ole vaja mingit tunnistust, et ta võib tänaval kõndida. Täiskasvanud ratturiga sama lugu: kui ta autojuht ei ole, ei pea ta liiklusteooriast midagi teadma.
See on suur probleem. Inimesed otsivad liikluses osalemiseks lihtsamaid ja kergemaid teid. Pean seda loogikat mingil määral ka õigeks, inimene on looduse kroon ja tal võiks jalakäijana eesõigus olla. Aga kui oled võtnud tehnilise abivahendi, peaksid võtma ka vastutuse, sest oled teistest kiirem, teistest raskem.
Küsida tuleks küll, kas liiklusse sukeldudes tean elementaarseid reegleid. Kuidagi on tekkinud järeldus, et kui rattur ei pea ülekäiguraja ületamiseks rattalt maha tulema, võib sealt üle kihutada. Miskipärast kipume noppima reeglitest sobivaid punkte ja piiravaid ei tee märkama.
Minu kogemusel üheksa juhti kümnest annab ratturile ülekäigurajal teed, sest ratturi jalakäijaks moondudes kaotaks ta aega. Aga vaat see kümnes juht rõhub oma eesõigusele.
Kaugel sellest, et kõik juhid oleksid teiste liiklejate suhtes lugupidavad. Kui tuled ratturina näiteks Hispaaniast, on paras katsumus Eestis hakkama saada. Hispaanias on minu kogemusel rattur autojuhile kõrgem olevus, tähtsam kui jalakäijagi. Itaalias sama. Itaalias sõitsime ratturite väikese pundiga, kõik andsid teed. See on ühiskonna suhtumine, jalgrattakultuur või -kultuuritus.
Meil ju käib pidev poriloopimine, et kileviinerid laiutavad ees, mina jälle vastaks, et lugege: 1,5 meetrit sõiduraja äärest ehk valgest joonest võime rattaga sõita. Aga palju me seal rattaga sõita julgeme? Meist sõidetaks lihtsalt üle!
Linnas tuleb ette, et rattaala on tähistatud, aga seal kõnnivad hoopis jalakäijad. Kas me arvestame üksteisega ja paneme end erinevatesse rollidesse? Kuidas samas kohas käituksime ratturi, autojuhi, jalakäijana? Meil on vist nii palju muresid, et liikluses ei suuda me teistega arvestada, ongi ainult muredega täidetud egoistlikud isiksused.
Väiksematel asumitänavatel on ratturi koht justkui sõiduteel, kus autodele on kiirusepiirang 30, aga rataste maksimumkiirus 25 km/h.
Tänaval jalakäija liigub nii 3-4 km/h, aga tõukerattur sõidab slaalomit 25 km/h. On, mida kaaluda. Olen näinud ka seda, et rattur sõidab 30 km/h alas autost suurel kiirusel mööda.
See on teema, kui liiklusse järjest lisandub eritüübilisi transpordivahendeid, võibolla on varsti platsis ka liugurid. Peame selleks valmis olema, nüanssidele mõtlema.
Tõukerattad on tulnud mühinal, kas me oleme kõigele mõelnud? Ärge mõistke mind valesti, ma pole jalgrataste ega tõukerataste vastu, aga mõnes linnas on tiheda liiklusega aladel jalakäijate elu ja tervise säästmiseks seatud tõuke- ja jalgratastega liikumise keelutsoonid. Tartus on ka mõnes kohas sildid, kus palutakse ratturil sadulast maha tulla. Oleme kolleegidega käinud kontrollimas, kuidas need mõjuvad. Mõni inimene on üllatunud.
Teine pool on, et kui väga tugevalt reguleerima minna, siis kas me pärast üldse tahame rattaga sõita ja mis oleks rattasõidu mõte.
On paratamatu, et kui räägime reeglite kehtestamisest, peab keegi ka järelevalvet tegema. Kas seda peaks tegema maksumaksja raha eest politsei või linna järelevalve?
Ma kujutan ette olukorda, kus politseinik peatab jalakäijaalas sõitva auto ja järgneb arveldamine. Aga ma ei kujuta ette olukorda, kus jalakäija on jaotatud liiklusega kergliiklusteel ratturi poolel, et siis politseiametnikel oleks suutlikkust ja südikust tädikesele arve kirjutada.
Mul on Londonist kogemus, kus rattarajale eksisid kõndima üksnes idaeurooplased, kohalikud mitte. Sealsete kolleegide selgitus oli, et kui seal ratturile ette jääd, on ratturil õnnetuse korral õigus. Mina pooldan kindlasti teeala jagamist, kus vähegi võimalik.
Äkki me juba liialt stigmatiseerime tõuksiga sõitjaid?
Mõtlesin sellele. Kui tänavatele tekkisid esimesed autod, oli samamoodi vastasseis. Elektrilisi eritüübilisi liiklusvahendeid, mis aitavad kiiremini jõuda ühest punktist teise, tuleb veelgi juurde. Ühiskond kohaneb, kogukond kehtestab ennast. Praegu me läheme läbi valu, EMO on ülekoormatud ja inimesed on haiget saanud – kui paneme selle rahasse, no jube summa. Aga teisalt, et kas liikleja keskkonnajalajälg on vähenenud, ta loobus autost, kas kohale saab kiiremini. Vaadakem, kui paljud lapsed lähevad ratta või tõuksiga kooli, varem sõidutas neid lapsevanem.
/nginx/o/2024/10/30/16454202t1h0999.jpg)