Erkki Bahovski: korsten kui fallos Emajõe Ateenas

Erkki Bahovski Foto: Eero Vabamägi

Irvhambad jõudsid juba Tartu keskkatlamaja korstna õhkulaskmise Tartu kui Euroopa kultuuripealinna aasta sündmuseks ristida. Või võinuks see olla aasta tähtsündmus – nagu arvas Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba.

Nii või teisiti, emotsioone tekitas korstna õhkimine hulganisti. Korstna õhkimine jõudis üleriigilisse ja sotsiaalmeediasse, sellest kirjutati palju artikleid. Järelikult oli see midagi, mis oma uudsuses ja ebaharilikkuses inimesi köitis. Objekte ei lasta õhku iga päev ja kui mõelda Ukrainale, tuleb tänada õnne, et need oleme ikka meie ise, kes midagi õhku lasevad.

Distantsilt on raske hinnata tartlaste reaktsioone korstnast vabanemisele – mõnelt fotolt vaatab vastu leinaküünal, kuid varem ehk korstna seismise ajal ei olnud vähemalt mina kohanud kuskil viiteid sellele, nagu olnuks korsten kuidagi Tartu sümbol. Tartu sümboliks on ikka olnud Tartu ülikooli peahoone, Toomemägi koos toomkirikuga, Vanemuise teater, Emajõgi. Aga mitte korsten.