Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Volli Kalm

FOTO: SCANPIX

Tartu Postimees esitas ülikooli töötajatele enne rektorivalimisi kaks küsimust.

Vastab rakendusgeoloogia professor Volli Kalm

Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?

Rahvusvahelises ja kodumaises konkurentsis püsimiseks peab kogu aeg ja pidevalt pingutama, rääkimata sellest, kui eesmärgiks on ümbritseva keskkonnaga võrreldes kiiremini ja silmapaistvamalt areneda. Selles mõttes ei teki kunagi olukorda, kus võiks öelda, et nüüd on kõik väga korras ja ülikool piisavalt hea.

Viimaste aastate jooksul on ülikooli teadustöö rahvusvaheline mõjukus jõudnud päris mitmes valdkonnas tasemele, kus saame end lugeda maailma esimese protsendi hulka kuuluvateks tegijateks. Ja kui vaadata meie parimate lõpetajate läbilöögivõimet välisülikoolide magistri- ja doktoriõppes, siis on see selge viide võimalustele omandada ülikoolis rahvusvaheliselt respekteeritud tasemel haridus, kui vaid selleks on motivatsiooni.

Ilmselt ei ole siiski kõigil erialadel pilt nii roosiline ja mulle tundub, et kohati on meil veel õppekavasid, kus pakutakse eelkõige seda, mida osatakse, kuid mis ei pruugi alati olla see, mida lõpetajal enim vaja läheks.
Kokkuvõttes ma usun, et laias laastus on areng toimunud õiges suunas, aga kas sellega on kaasnenud ka ülikooli liikmeskonna suurem rahulolu kogu elukorraldusega, mis neid ümbritseb, pole ma kindel.

Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?

Kuivõrd ma usun, et ülikooli suurim vara on siin töötavad ja õppivad inimesed, siis leian, et eelkõige sellest lähtuvalt peaks toimetama ka uus rektor. Tal ei hakka kunagi olema liiga palju tehtud ülikooli fragmenteerumise vähendamiseks ja liikmeskonna meie-tunde suurendamiseks.

Euroraha toel tehtud massiivsed investeeringud hoonetesse ja aparatuuri ei täida iseenesest ülikooli missiooni ja rektor peaks tõsiselt kaaluma võimalusi, kuidas investeerida rohkem inimestesse.

Ülikooli roll ja mõõde on kõigis tema tegevusvaldkondades juba ammu kasvanud suuremaks Eesti rahvuslikest ja kohati ka Euroopa piiridest. Seetõttu võiks ülikool ka oma võimalike üliõpilaste ja töötajate tagamaad, nende võimalikku keelelist ja kultuurilist tausta käsitleda senisest palju avaramalt.

Siia saabunud rahvusvaheliselt väga kirju järeldoktorantide seltskond on üks hea näide ülikooli võimalustest selles suunas.

Nii nagu pea kõigi ülikooli rahvusprofessuure täitvate inimeste teadustööl on väga selge ja respekteeritud rahvusvaheline mõõde, pole põhjust karta, et rahvusülikooli ja järjest laiemalt rahvusvahelistuva teadusülikooli rollid üksteist lämmatama hakkaksid.

Tagasi üles