Margo Külaots: ühe ajastu lõpp

Margo Külaots. Foto: Sille Annuk

Tartu keskkatlamaja korstna langemine ligi nädal tagasi tähistab ühe ajastu lõppu ning pakub sobiva hetke heita pilk Tartu linna energiamajanduse ja linnaruumi arengule viimastel aastakümnetel.

Tegemist pole vaid visuaalse muutusega linnapildis, see on ka märk sügavamatest muutustest, mis said alguse juba 1992. aastal, mil kütusekriisi olukorras otsustati viia Tartu linna kaugküte üle kohalikele kütustele – puidule ja turbale. Toona võimaldas see loobuda välismaistest kütustest ning kindlustada töö kohalikule elanikkonnale.

1960. aastatel, mil elamuehitus Tartus hoogustus ja tekkis vajadus uute hoonete kütmiseks uutel viisidel, rajati Turu tänavale tolle aja kohta võimas katlamaja. Väikesed kivisütt põletanud katlamajad kadusid aastatega ja keskkonnareostus vähenes silmanähtavalt: 1980ndatel muutus Tartu lumi valgemaks. 1990ndatel käivitatud kohalike kütuste programm ning soojamajanduse erastamine olid olulised verstapostid, mis panid aluse nüüdse Tartu kaugkütte ja kaugjahutuse arengule.

Tartu kaugkütte- ja -jahutussüsteem on Balti riikide üks moodsamaid. Oleme näinud biokütust kasutava koostootmisjaama, Baltimaade esimeste kaugjahutusjaamade ja Eesti esimese suuremahulise soojussalvesti rajamist – need kõik on muutnud Tartu energiamajanduse taastuvenergiale orienteerituks.

Tartus toodetakse 95 protsenti soojusest taastuvatest allikatest, sealhulgas biokütusest ja heitsoojusest. Ka aasta tagasi kasutusele võetud soojussalvesti on aidanud fossiilse gaasi osakaalu veelgi vähendada.

Katlamaja ja selle viimase maamärgi – korstna –kadumine toob kaasa suure muutuse Tartu linnaruumis. Nõukogude ajal oli Turu tänav pigem tööstusala ja räämas jäätmaa.

Tartus ellu viidud projektid on pälvinud ka rahvusvahelist tähelepanu. 2017. aastal tunnustati tehtud tööd Global District Energy Climate Awardsi auhinnaga, mis tõstis esile taastuv­energia kasutuselevõtu, kaugloetavad arvestid ja kaugjahutuse võrgustiku. Tänu nendele uuendustele on Tartu linna elanike küttearved Eesti keskmisest palju väiksemad.

Kuid kogu selle tehnoloogilise arengu kõrval kadus järk-järgult vajadus Turu tänava katlamaja järele. Selle tegevus lõpetati juba kümme aastat tagasi ja 2023. aasta suvel lammutati ka hoone ise. Vaid 90-meetrine üksikuna seisev korsten jäi alles.

Katlamaja ja selle viimase maamärgi – korstna – kadumine toob kaasa suure muutuse Tartu linnaruumis. Nõukogude ajal oli Turu tänav pigem tööstusala ja räämas jäätmaa. Võib tunduda uskumatu, aga veel üheksakümnendatel puudus Turu tänaval kõnnitee, oli lihtsalt porine ja suurte lompidega teepeenar. Nüüd on Turu tänava ümbrus läbimas suurt muutust.

Endised tööstusalad nii meil kui mujal on muutumas elukeskkonnaks, kohaks, kuhu inimesed on oodatud. Heaks näiteks on Aparaaditehas ja Tartu ülikooli Delta õppehoone, mis on toonud elu ja dünaamika tagasi vanadesse tööstuspiirkondadesse.

Nüüd, mil Turu tänava piirkonda planeeritakse uusi elamuid ja jõeäärne ala taasavatakse linlastele, on selge, et Tartu kesklinn muutub veelgi kompaktsemaks ja elavamaks.

Kuuekümne aastaga on palju muutunud. Kui varem tehti suuri infrastruktuuri puudutavaid otsuseid laiaulatusliku avaliku aruteluta, siis tänapäeval on kogukonna kaasamine linnaplaneerimisse demokraatliku protsessi loomulik osa. Me kõik soovime, et Tartu oleks jätkusuutlik elupaik, kus mugavaks eluks vajalikud süsteemid töötavad tõhusalt ja asuvad tarbijatele lähedal.

Sellise elukeskkonna loomine nõuab head planeerimist ning oskust kasutada maksimaalselt ära juba olemasolevaid võimalusi, näiteks koguda kaugkütte tootmiseks kokku tööstusprotsessides tekkiv heit­soojus, paigaldada juba energiatootmise kasutuses olevatele aladele uusi efektiivseid tootmisseadmeid ja rajada salvestusvõimet või leida ruumi kaugkütte- ja -jahutusvõrgu edasiarendamiseks.

Grenil on olemas vajalikud ressursid, pikaajalised kogemused ja piisavalt leidlikkust, et koostöös Tartu linna ja kogukonnaga tulevikku suunatud energiateenuseid edasi arendada.