PÄEVAKOMMENTAAR ⟩ Käest lastud võimalus. Korstna langemisest võinuks saada kultuuripealinna-aasta üks tähtsündmustest

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Selles pole põhjust kahelda, et Tartu on heade mõtete linn. Paraku mõnikord ei teki need mõtted õigel ajal ega õigetes peades. Või kui tekivadki, siis ei vii tulemuseni.

Näiteks nüüd, kui linna südames kukutati suure pauguga külili keskkatlamaja 90 meetri kõrgune korsten, aga sellest ei kujunenud üht kultuuripealinna-aasta tähtsündmust. Kõik eeldused olid selleks olemas ja kuuldavasti kultuuripealinna sihtasutuses sellest ka räägiti, aga varistamise korraldajate jaheda või ehk isegi tõrjuva suhtumise tõttu asjaks ei läinud.

Kui eelmisel nädalal õhiti Las Vegases kuulsa Tropicana hotelli kaks hiiglaslikku hoonet, kaasnes sellega suurejooneline vaatemäng. Esmalt korraldati tuhandete pealtvaatajate rõõmuks muusikaga rikastatud ilutulestik, mis kasvas üle hingematvalt ägedaks droonisõuks. 555 lennumasinat tekitasid linna kohale mitmesuguseid sõnumeid ja kujundeid, mis meenutasid hotelli ajalugu ja viitasid samasse paika peagi rajatavale pesapallistaadionile. Mõni sekund enne majade varisemist lõid droonid õhtutaevasse plahvatust sümboliseeriva kujundi. See oli võimas, nutikas ja omapärane! Vaevalt keegi, kes seda kohapeal jälgis, saadud emotsiooni unustab. Nendele inimestele on Las Vegas nüüd kindlasti rohkem südames kui varem.

Pole ühtki veenvat põhjendust, miks hea tahtmise korral poleks Tartu korstna varistamisega saanud luua midagi taolist. Või kui mitte enamat, siis vähemasti väikse kontserdi koos pannkookide ja kohviga Anne kanali rannas. Ma ei oska öelda, kui tõsiselt kultuuripealinna meeskonnas seda arutati, aga selge on, et mitte sedavõrd põhjalikult ja veenvalt, et teised asjaosalised oleks vedu võtnud.

Saanuks eri institutsioonid omavahel paremini jutule, võinuks toimunule mitmekülgselt lisandväärtust tekitada, luua midagi enneolematut ja huvitavat ükskõik millise kunstižanri kaudu.  Tagatipuks avanenuks endise katlamaja alale uut elu- ja ärikvartalit rajavale ettevõtjale sedamööda hea väljund oma äri reklaamimiseks.

Korstna langemisest saanuks teha võimsa häppeningi, millesse võinuks suurepäraselt põimida kultuuripealinna moto «Ellujäämise kunstid» – kõik ei jää ellu, mõni meie seast langeb, aga elu edeneb ikkagi, tolmupilvest kerkivad peagi uued majad ja uued lood. Äge!

Võib vaid ette kujutada, milline rahvahulk oleks kokku tulnud, kui sündmust oleks läbimõeldult turundatud. Et laupäeval läks spontaanselt Turu tänavale, Anne kanali äärde ja Sõpruse sillale mitu tuhat inimest, kinnitab hetke erakordsust. Sama näitab Tartu Postimehe videoülekande vaatajate ja teiste selleteemaliste veebilugude röögatult suur lugejate arv.

Inimestele lähevad oma kodulinna maamärgid korda ning on igati inimlik, et janunetakse ajaloolist momenti vahetult tunnistada. Korstna lammutamine iseenesest pole midagi erakordset, aga kui midagi sellist leiab aset keset linna ning selle tulemusel muutub jäädavalt linna panoraam, on see eriline asi. Sellest räägiti õhinal nädalavahetusel, aga ilmselt ka järgnevatel päevadel töökohtades.

Kahju, et see arusaam ei jõudnud õigetesse kabinettidesse. Selle asemel nägime puudulikku kommunikatsiooni, millest Tartu Postimees maailma ainsa Tartu ajalehena pidi linlaste huvides jõuga läbi närima. Juba ainuüksi see, et tehnilise järelevalve amet või lõhkamistööde läbiviija ei soostunud korstna langemise ligilähedastki kellaaega ütlema, ehkki seda saanuks välja arvutada ning vajadusel käigu pealt täpsustada, oli inimeste suhtes pisut ebaviisakas. Esimesed huvilised võtsid positsiooni sisse juba kella kaheksa paiku hommikul, mil väljas valitsesid veel külmakraadid. Ja sealt edasi kulus kärgatuseni ligi kolm ja pool tundi. Oli siis tarvis neid sedasi piinata? Tartu Postimees oli kogu aeg valmis veebis otse mistahes arenguid kajastama.

See, et korstna varisemise hetkel vallandus pealtvaatajate seas aplaus, on aus tunnustus kõikidele spetsialistidele, kes varistamise keerulise töö oskuslikult ära tegid – lõhkemeistrist Teele Tuuna-Lootusest perimeetri turvameesteni välja. Tartu silmnägu sai taas natuke puhtamaks ja ilusamaks.

Kui vaid seda väikest okast käest lastud kultuurisündmuse pärast poleks hinge jäänud …