/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/17/16424710t1h6db4.jpg)
Juba mitu kuud köidab linlaste ja sissesõitnute tähelepanu Emajõe paremale kaldale kerkiv ehitis. Linna panoraami täiendab uus detail – rajamisel on keskkatlamaja ja eelkõige selle korsten. Nõnda algas ajalehes Edasi 13. veebruaril 1966 ilmunud lühiuudis. Nüüd muudab 90-meetriseks kerkinud tossutoru Tartu vaadet taas, ainult et vastupidi, kadumisega.
Lehes oli tookord kirjas, et Tartusse oli sõitnud ehitajate brigaad Moskvast. «Enne käreda pakase saabumist jõudsid mehed järjega 59 meetri kõrgusele,» on kirjas uudises. «Külmade saabumisel töid siiski ei katkestatud, vaid hakati korstna sees vooderdist laduma. Sel nädalal läks töö lahti ka võimsa katla monteerimisel.»
Korstnapühkijad pigistes kateldes
Kui püstitati keskkatlamaja ja selle korstent, oli tartlane Aksel Voltri (94) juba mõnda aega töötanud korstnapühkijana. Ta alustas 1957. aastal ja sai sügisel 1964 juba kõige kõrgema, meister-korstnapühkija kategooria. Nii et kui mitu aega hiljem pärast soojavabriku tegutsema hakkamist oli tarvis saata 90 meetri kõrgusele keegi asja uurima, oligi selleks Aksel Voltri.
«Meil oli seal brigaaditöö, käisime kuue mehega, sest oli küllaltki mahukas töö, mida ei teinud ühe päevaga äragi, aga korstent ennast me ei pühkinudki,» meenutas ta. «Seda ei saanudki teha, sest see on ehitatud koonusekujuliselt, ja kui luud ülevalt alla lasta, ei ole füüsiliselt võimalik pühkida.»
All on selle kõrge n-ö toru läbimõõt üheksa ja pool meetrit ning tipus neli ja pool meetrit. «No näete siis, kui palju see on seestpoolt kaldu!» ütles Voltri.
/nginx/o/2024/10/17/16424712t1h778a.jpg)
Tartu linnavalituse planeeringute ja ehitusprojektide arhiivi säilikute hulgas on Eesti Tööstusprojektis 1963. aastal koostatud «Tartu tsentraalkatlamaja projektülesandes» on muu hulgas kirjas, et korstnasse jõuab põlemisel tekkinud lenduv ollus suitsuimejate abil. «Iga katel on varustatud ühe suitsuimejaga,» seisab dokumendis.
Sealsamas on märgitud, et korstna suudme läbimõõduks saab kolm ja pool meetrit ning kõrguseks 110 meetrit, mis erinevad aga mõneti tegelikkusest (4,6 ja 90 m). Projektülesanne muutus veidi. 1964. aasta kevadeks selgus, et kogu ehitama hakatavat keskkatlamaja tuleb nihutada võrreldes 1963. aasta generaalplaaniga 47 meetrit loode suunas. Ja nii see ehitatigi.
Aksel Voltri meenutas, et suitsu välja ajavaid katlaid pidid puhastama kütjad, aga nad ometigi millegipärast seda ei teinud. Selle asemel sõlmiti leping Tartu tuletõrjeühingu korstnapühkijatega ja nii tuligi neil kateldesse ronida.
Seal olid toasuuruse küttekolde ümber veetorud, mille masuut pigitas põlemisel paksult ära. «Torude ümber tekkis pigikord,» rääkis Voltri. «Meil olid terasharjad ja igasugused muud metallist puhastusvärgid, millega katlaid seest puhastasime. See oligi põhiline, miks meid keskkatlamajja kutsuti.»
Venemaal varises üks niisugune korsten kokku ja järeldus oli selline, et osa tsementi oli ehitamise ajal ära varastatud ja betoon tehti lahjema seguga, ütles Aksel Voltri.
Tavaliselt tegutses katlas kuueliikmelisest korstnapühkijate brigaadist neli meest. Üks või kaks aga võtsid ette suure ja kõrge, kinnise suitsukanali, mis oli ehitatud katla, suitsuimeja ja korstna vahele ning kuhu korstnapühkijad ronisid raudredelit mööda.
Korstna juures oli kanalis luuk, korstna põhi oli kõrgemal, selle all aga ruum panipaikadeks. «Kanali puhastamiseks võtsime varre otsa kinnitatud luua ja pühkisime tahma välja, pühkisime ära ka korstnast alla langenud hallika tahma,» meenutas Voltri.
Pühkimine käis suviti, kui katlad olid remondis. Sel ajal olid keskkatlamajaga ühendatud majad ilma sooja veeta.
Korstna otsa saatis Aksel Voltri keskkatlamaja juhataja Kalev Tõll. «Ma täpselt ei mäleta, miks tal oli seda vaja, aga ma arvan, et me käisime üleval selle pärast, et vaadata tahma ja korstna olukorda tipus,» märkis Voltri.
Raudbetoon läks aegamisi hõredaks
Korsten on raudbetoonist. Legendaarne ettevõtja Tiit Veeber rääkis talvel 2011 Tartu Postimehele, et see on omadega läbi. «See on hõredaks jäänud,» ütles Veeber. «Aga kui sinna roostevaba terastoru sisse panna, pidi see maksma 50 miljonit krooni.»
Miks on see hõredaks jäänud ja kas ohtlik ei ole? «Mõni auk seal kuskil üleval ei ole ohtlik, betoonsärk on seljas, aga sisu on nõrk,» lausus Veeber. «Teda köeti hulk aastaid masuudiga. Vene masuudis on väävlit vähemalt 3,5 protsenti, väävel aga kulutab kivi ja rauda. Ja sellega ongi korsten ära kulutatud.»
Kuidas kommenteerib korstnapühkimisveteran seda juttu? «Kui raud betooni seest välja ei paistnud, ei olnud katki midagi, aga see võis süüa ka betooni. Nüüd ongi korsten selline, noh, kahtlane,» sõnas Voltri.
/nginx/o/2024/10/17/16424715t1h6567.jpg)
Aksel Voltri käis hiljem keskkatlamaja 90-meetrise rajatise otsas ka koos ühe ehituseksperdiga Tallinna polütehnilisest instituudist.
«Venemaal varises üks niisugune korsten kokku ja järeldus oli selline, et osa tsementi oli ehitamise ajal ära varastatud ja betoon tehti lahjema seguga. Kuna Venemaal niisugune asi juhtus, siis telliti Tallinnast ehitusekspertiis. Ekspert oli mu tuttav ja kutsus mind üles kaasa, sest ta ei olnud varem nii kõrgel käinud,» meenutas Aksel Voltri. «Ta kontrollis üleval betooni tugevust ja pildistas armatuure, mis olid betooni seest juba välja tulnud.»
Eks tulnud ju ka nõukogustatud Eestis samuti riigi tagant varastamist ette, aga Tartu üks kõrgemaid rajatisi püsib Emajõe paremkaldal ometigi tänini püsti ja vajab langemiseks lõhkeainet. Korralagedus ja tehtud vead andsid end tunda keskkatlamaja ehitamisel siiski.
19. oktoobril 1967 on ajalehes juttu kütmismuredest. Väiksemad katlamajad tossasid juba mõnda aega, mõne suurema katla all aga tuli veel ei põlenud. Keskkatlamaja, mille soojust ootasid Ülejõe uutes majades tuhanded inimesed, ei olnud veel valmis ja kuigi oli juttu tähtajast 5. november, ei uskunud keskkatlamaja peainsener Sulev Murula, et nii ka läheb.
«Vahepeal on siin-seal töödega kimpu jäädud,» ütles Murula. «Arvan, et enne 15.–20. novembrit ei saa kütta.»
Edasis on kirjas, et põhiline häda oli ettevõtte Sevzapenergomontaž Narva jaoskonna monteerijatega, kes töötasid oktoobri teisel nädalal ainult mõne päeva, sest «olevat pühitsenud nädalalõppu».
Kütta ei saanud isegi veel detsembri keskel. «Suitsu juba on, millal saab sooja?» küsib Edasi 12. detsembril 1967. «Uue keskkatlamaja korstnat on tõepoolest mitmel puhul nähtud suitsemas. Kodudes aga tuleb ikka n-ö käepäraste vahenditega (äraseletatult – villased kampsunid ja sokid, elektripliidid ja -ahjud) läbi ajada.»
Sealsamas leheloos on märgitud, et tehniline komisjon leidis detsembri esimesel nädalal, et soojavabrikus tuleb veel enne käikuandmist mõndagi teha. Nii näiteks tuleb kõrvaldada montaažidefektid ja kontrollida katlamaja töökindlust ilma soojusvõrguta.
Solgitud kütus ja gaasiplahvatus
22. detsembril 1967 ilmunud Edasis on foto tossava korstnaga uuest katlamajast. Pildi kõrval on üksainus lause: «Paar päeva enne energeetikute päeva hakkas kodudesse sooja andma uus keskkatlamaja.»
Pikemalt kirjutab ajaleht õnnest, mis läbi torude lõpuks ometi jõudis tuhandete tartlasteni, alles 12. jaanuaril. Kirjas on ka täpne aeg: «20. detsembril kell 00.30 süttis tuli ahjus, mis praegu kütab rohkem kui paari tuhandet korterit.»
/nginx/o/2024/10/17/16424714t1hf532.jpg)
Selline õnn oli üsna õrnake, sest vahetevahel jäid radiaatorid kodudes külmaks. Näiteks 13. veebruaril 1968 on lehes juttu sellest, et ühel hommikul ei andnud Ülejõel küttesüsteem sooja. Miks? Keskkatlamaja teatas vastuseks, et kütus oli solgitud, nimelt oli Kohtla-Järve keemiakombinaat saatnud tsisterni, kus oli peaaegu 40 protsenti vett.
Kui soojavabrik seadistati masuudiküttelt ümber gaasiküttele, tuli tuhandetel ülejõelastel ja annelinlastel 1978. aasta lõpus ka käreda külmaga talvekuudel kodudes lõdiseda. Nimelt käis 6. oktoobril gaasikatelde seadistamisel ühe katla all gaasi süütamisel kärgatus, mis lõi suitsukanali rusudeks, aknad hoonel eest ja kannatada said ka naabermajade aknad.
Tulekera kerkis poole korstna kõrguseni. Õnneks ei saanud ükski inimene plahvatuses vigastada. Ka korsten jäi püsti.
Soojus Emajõe äärest
- Tartu keskkatlamaja ehitus algas Emajõe ääres Turu tänava kõrval aastal 1964.
- Sooja hakkas andma ööl vastu 20. detsembrit 1967.
- Kuni gasifitseerimiseni 1970. aastate lõpus köeti katlaid masuudiga.
- Keskkatlamaja andis sooja aastani 2014.
- Hoone lammutati 2023. aastal.
- Püsti jäänud 90-meetrine korsten langetatakse 19. oktoobril ajavahemikus kell 9–12.
/nginx/o/2024/10/17/16424711t1hf47f.jpg)