/nginx/o/2021/06/14/13846559t1hc514.jpg)
/nginx/o/2024/10/15/16420462t1h68c5.jpg)
Pealtnäha pole arheoloogial, konserveerimisel ning Tartu vanalinnas Ülikooli ja Lossi tänava nurgal asuva von Bocki maja keldril midagi ühist. Kuid et vana maja läheb peagi remonti, sai seoseid luua. Selleks andis põhjuse seinamaal, mille päästmine oli seal ka täna käsil.
Oma 2,5 meetrit laial ja sama kõrge maalil on kujutatud arheoloogia õppejõudu Ain Mäesalu, kes on arheoloogide seas tuntud ka kui Põdrake. Seinamaalile on ta jäädvustatud kappaval ratsul, labidas käes. Nimeks on taiesel «Põdrake».
Ain Mäesalu avastas selle pildi 1986. aasta ühel esmaspäeval, mil ta neisse keldriruumidesse oli tööle tõtanud. Ta aimas kohe, kes selle kunstitüki taga on. «Osavate kätega, aga ka paras vembumees,» tutvustas ta autorit Meelis Säret, kes lahkus meie hulgast 2014. aasta veebruaris.
«Põdrakese» ja selle autori lugu jagas Ain Mäesalu täna oma poolesajale uudistajale, kelle oli von Bocki majja toonud parajasti kestev üle-euroopaline konservaatorite ja restauraatorite nädal. Maali olid Tartu kõrgema kunstikooli Pallas tudengid selleks ajaks tasapisi konserveeritud juba mitu kuud.
Kui praegu seisab vana maja kelder tühjana, siis 1980. aastatel käis seal vilgas elu, toona hoidsid Tartu ülikooli töötajad seal näiteks arheoloogilise leide ja varustust.
/nginx/o/2024/10/15/16420463t1h53b3.jpg)
«Maali peasüüdalase» Ain Mäesalu sõnul oli teose autor Meelis Säre neil aastail paras vembumees, sest talle meeldis keldris vimkasid visata. Et Säre oli elukutselt sepp, tuli toona näiteks pikalt vaielda sinna «peidetud» tema sepistatud müntide üle, mida mõni teadja ütles pärinevat 11. sajandist, kuniks üks numismaatik veendunult teatas: «See on ju mingi jama!» Teisisõnu andis Ain Mäesalu mõista, et nalja sai pidevalt.
Sõna võttis ka Pallase haldus- ja finantsjuht Aivar Reidla, kes samuti Meelis Säre tegemistega kursis oli, sest oli tema juures sepatööd õppinud. Reidla rääkis, kuidas Meelis Säre ühel päeval talle teatas, et ah, pulli tehtud küll, teeme midagi head ka. Mõeldud-tehtud ning nii pintseldatigi kahe päevaga maal Ain Mäesalust valmis. Tõsi, muist tegi Säre, Reidla panus olevat olnud vaid veidi hobuse tagumikku maalida.
Õnnestus hästi, sest Ain Mäesalu andis üritusel mitu korda mõista, et teos on kena. Rõõmustav oli seegi kinnitus, et kuna maal taastatakse lõuendile, saab seda vajadusel ühelt seinalt teisele ringi tõsta. «No see on väga hea! Toompea lossi võiks panna!» pakkus ta välja. Või koju.
«Maali peasüüdalase» Ain Mäesalu sõnul oli teose autor Meelis Säre neil aastail paras vembumees, sest talle meeldis keldris vimkasid visata.
Seda võimalust tuleb veel aga oodata, sest kuigi Pallase konserveerimise eriala tudengid on seda hoolikalt eemaldanud oma kümme tundi, on mõned kinnisemad tükid veel vaja kätte saada. «Paras katse-eksituse meetod,» tunnistas tudeng Triinu Kohanenkov.
Ruum on nii niiske, et liim pole tahtnud ära kuivada, mistõttu on maali konserveerimine keerukaks osutunud, selgitas Pallase professor Heli Tuksam. Ka kütteperioodi algus tegi karuteene, sest siis läks veelgi rõskemaks, hakkas lausa hallitama.
Kuid peab hakkama saama, ütles ta ning lisas, et aegavõtvaim töö on veel ees, sest maalitükid tuleb ka puhastada ja lõuendile panna.
Teose uus asukoht pole veel selge, sõnas Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi konservaator Kristel Kajak, kelle soov oli see maal päästa enne hoones algavat suurt remonti.
Tudengid jätkavad seinamaaliga «Põdrake» tööd ning jätkub ka konservaatorite ja restauraatorite nädal. Sel puhul võivad kõik huvilised neljapäeval kell neli õhtupoolikul minna Tartu ülikooli raamatukogu näituste saalis näituse «Alkeemia – kõigi asjade ristumispunkt» kuraatorituurile. Siis saab muu hulgas kuulda ka seda, missuguse panuse andsid säilitus- ja konserveerimise osakonna konservaatorid selle näituse ülespanemisel.
/nginx/o/2024/10/15/16420464t1hf149.jpg)
/nginx/o/2024/10/15/16420465t1h9fb2.jpg)