Et aga žürii on jätnud kõrvale poolesajas filmis mänginud Leonhard Merzini ning sajas filmis ja telešõus osalenud Bruno O’Ya, on jäme viga. Selle vea teeb suuremaks asjaolu, et nende kahe mehe isikliku elu viimased kaadrid möödusid Tartus ja et peale minu oli neil isiklikke kohtumisi paljude teiste tartlastega.
----------------------------------------
Kuulsus hääbus vaesusesse ja üksindusse
Kui Bruno O’Ya 1990. aastatel Tartus ringi liikus, paistis tema kahemeetrine kogu kaugelt üle teiste peade. Ja kuigi tema nägu oli endiselt rõõmus, ei tulvanud temast ümbrusesse enam seesugust magnetilist mõju nagu 1970. aastatel Poolas.
Ansambli Laine laulja ning Vana Baskini teatri haldus- ja lavastusalajuht Marta Oja meenutas, et käis just siis Poolas. Sealses kaubanduses torkas silma samalaadne väikene valik nagu Nõukogude Liiduski. Marta Oja toonase abikaasa Kenno venna Bruno kuulsuse ees lõid aga müüjannad letialused lahti.
Üksi Annelinna servas
Oma korteris Annelinna servas kanali lähedal võttis O’Ya mind kord 1990. aastate keskel vastu üksinda. Tuba oli pisike, igasugust kraami täis tuubitud. Virnade viisi oli tema filminäitleja loometeed jäädvustavaid fotosid, plakateid, ajakirju, rekvisiite, stsenaariume, suveniire.
Kui kohtumise kokku leppisime, kavandasime intervjuuks tunni. Kujunes aga nõnda, et ma jõudsin toimetusse tagasi alles õhtul. Nelja-viie tunni jooksul rääkis näitleja mulle oma muust elust, aga ka seiklustest kaamerate ees. Mõni neist oli lõppenud lausa eluohtlikult.
Kõige rängema vigastuse sai ta Poola filmi «Uputus» (pildil) tegemisel. Hobune kukkus ja murdis jala, O’Ya aga vigastas väga tõsiselt kaela. «Mind viidi lennukiga Budapesti, kus tervise pani paika kunagine Prantsuse presidendi Charles de Gaulle’i ihuarst,» meenutas ta.
Tartusse asus Poolas omal ajal jumaldamist tunda saanud ilus pikk mees aastal 1991 seoses abiellumisega. Tema uus naine oli veidi enam kui 20 aastat vana Katrin. Ise oli ta tookord peaaegu 60-aastane.
Tühipaljas armastus leiba lauale ei too. Uusi filme O’Yaga tuli eelmise sajandi viimasel kümnendil vaatajate ette vaid kolm, nende hulgas mitte ühtegi Eesti linateost. Ta oli lootnud avasüli vastuvõttu. Kuid kaks aastakümmet sünnimaast eemal elanud filmistaar tundis koju naasnuna enda ees barjääri.
Barjäär äris ja pensioniametis
Poolas oli ta hakanud tasapisi kaubanduses jõudu proovima. Tartus registreeris ta väliskaubandus- ja infoteenuste ettevõtte. Kui ta rääkis eestimaiste ettevõtjate jahedusest tema pakkumiste suhtes, oli tema hääles ja näos samasugust kibestumist nagu Eesti filmimeeste huvipuudusest kõneldes.
Kõige ebameeldivam tundus talle aga suhtumine pensioniametis, kus ei tahetud tema tööstaaži hulka lugeda Poolas ja mujal välismaal kaamerate ees veedetud aega.
Aastal 2000 ilmus Eesti Raamatu kirjastusel Bruno O’Ya biograafiliste sugemetega proosakogumik «Külalisena siin maailmas». Kõvade kaante vahel leidub ka sajast ühikust koosnev filmograafia.
Oma viimased elukuud enne surma 9. oktoobril 2002 veetis Bruno O’Ya üksinduses ja vaesuses. Marta Oja teada elas ta oma noorest naisest lahus ja tuli eluga toime supiköögi kaasabil.
Näitlejanna soov täitus pärast surma
Kümme aastat tagasi aprillis oli kevad edenenud veidi kaugemale kui tänavu. Näsiniin igatahes juba õitses ning Lia Laats ütles, et oli kuulnud isegi lõokesi lõõritamas ja mesilasi sumisemas. Meie kohtumise taustahääli ei tekitanud aga tiivulised, vaid kaks neljajalgset.
Kohtusime Tartu servast veerand tunni autosõidu kaugusel pensionipõlve veetva Lia Laatsiga vanas majas, kus olid elanud tema isa ja muldvana tädi.
Näitlejanna ja tema elukaaslane Harry Karro olid selles hoones Külitse külas veetnud viimased tosin aastat. Külalise nuhutasid hoolega üle dobermannpinšer Greete ja ehtne krants Maffi.
Tolleks ajaks oli Lia Laatsi töö teatris ja filmides tehtud. Selja taga oli kolmveerand sajandit elu, millest teatri- ja estraadilaval oli möödunud pool sajandit.
Neiu sai Stalini preemia
Algus oli vägev. 21-aastane noor teatrinäitleja sai filmirežissöör Herbert Rappaportilt aastal 1947 kutse mängida filmis «Elu tsitadellis» neiu Lydiat (pildil). Kuigi selgelt propagandafilm, oli selles siiski rohkem kunsti kui paljudes teistes tollastes linateostes.
Noorele näitlejale pakkusid aukartlikku pinget ja toonastele kinokülastajatele vaatamisrõõmu samas filmis osalenud tuntuimad eesti näitlejad Hugo Laur, Aino Talvi, Betty Kuuskemaa, Rudolf Nuude, Andres Särev, Lembit Rajala jt.
Seesama film sobis hästi ka võimudele. Sest ühel heal päeval tuli Lia Laatsile teade, et tema töö on tunnistatud toona suurima võimaliku preemia vääriliseks. Nimelt sai ta filmi «Elu tsitadellis» näitlejatöö eest Stalini preemia. Tõsi, 50 000 rubla tuli tal jagada kolme peale Hugo Lauri ja Lembit Rajalaga.
Lia Laatsi meeldejäävaimad osatäitmised filmides on seotud tema kui meisterliku estraadinäitleja andega.
Vaevalt lootis Eesti Telefilmi võttegrupp eesotsas Sulev Nõmmikuga 1. jaanuaril 1979 Eesti TVs esilinastunud filmile «Siin me oleme!» nii suurt menu, et seda hakatakse aastate pärast lausa kultusfilmiks nimetama. Filmimisel oli aga Lia Laats juba ise staar, kellele nooremad näitlejad võisid alt üles vaadata.
Haigustest puretud
Kohtumisel Külitsel oli haigustest puretud näitlejanna võrreldes «Siin me oleme!» Kohviveskiga kõhn nagu pilbas. Tema liikumine oli veidi ebakindel, nii et ta otsis tuge uksepiidast, seinast ja toas lauast. Ta ütles, et ei liigu enam kuigi palju ringi.
Harry Karro ja Lia Laatsi kodu asus Ropka paisjärvest vähem kui kilomeetri kaugusel. Näitlejanna rääkis, et vald võiks supluskohad korda teha, muidu ei taha suviti enam keegi ujuma minna.
Nüüd lõpuks ongi tema soov – küll kahjuks postuumselt – kuulda võetud. Pärast puhastamist on järv tänavu valmis vastu võtma taas peesitajaid ja suplejaid.
Lia Laats müüs Külitse maja maha ja kolis suvel 2003 Tallinna. Tema süda lõi viimase tukse 24. aprillil 2004.
Näitlejale tõid leiva lauale maalitud lilled
Kirjutan neid ridu Leonhard Merzinist toimetusemajas, millest vaid paarkümmend meetrit eemal asus tema viimane eluase. Seal ta ka suri.
Mõnikord astus Leo, nagu teda nimetasid lähedased, toimetusest läbi. Enamasti oli tal kaasas koer. 1980. aastate lõpul jalutas ta Tartu kesklinnas ringi kirjut karva elukaga, kes meenutas prisket põrsast ja kellele ta oli nimeks pannud Negru. Ühel päeval oli Merzin väga õnnetu. Nimelt oli tal tulnud olla abiks, et Negru saaks minna koerte viimsele jahimaale. Kui neljajalgne truu sõber oli saanud loomakliinikus süsti, võttis ta viimse jõu kokku ja hüppas peremehe sülle surema.
Kurbus uppus viina sisse
Eks uputanud Merzin siis oma kurbuse viina sisse. Varsti aga kõndis ta linnas ringi väga pulstunud kutsikaga ja tõi uue neljajalgse ka toimetuse inimesi nuusutama.
Ajakirjanikke käis filmikuulsus vaatamas ka üksinda. Ja kuigi ta oli siis enamasti napsune, ei teinud ta suuremat tüli. Nägu oli aga naeru täis ning jutt õpetajalaurilikult leebe ja rõõmus, kui just ei olnud meeles sarjata kommuniste ja Vanemuise Vana Hirmu Kaarel Irdi. Siis läks hääl harjumatult valjuks.
Mõnikord oli tal vaja raha. Ja ega ta siis niisama ehku peale laenuks ei võtnud. Ükskord ostsin temalt viie rubla eest eestiaegse raamatu «Seto lugõmik». Kahjuks ei ole mul seda enam alles, sest kinkisin selle ehtsale setule, kolleeg Stepan Karjale tema juubeli puhul. Leivaraha teenis kunagine väga kuulus filminäitleja oma elu lõpus põhiliselt maalimisega. Tema lillepildid on ilmselt paljudes Tartu kodudes tänini. Need maksid kümme kuni paarkümmend rubla (kuupalk oli paljudel saja rubla kanti). Minugi kodu seinal ripub üks tema kullerkupupilt.
Õnnelik viimane elukuu
Leonhard Merzini viimast seitset eluaastat jagas tema kaasana Ramona Rebase, kelle meenutuste kohaselt möödus Leo viimane elukuu, detsember 1989, üsna õnnelikult.
Jõuludeks sai kunagine filmikuulsus noore stsenaristi ja režissööri Jaan Kolbergi käest filmistsenaariumi, milleks oli August Mälgu teoste põhjal kirjutatud «Hea sadam». Samuti oli Merzinile uue käsikirja «Võõrad inimesed» (Raimond Kaugveri romaani «Vana mees tahab koju» ainetel) andnud režissöör Tõnis Kask.
Merzini esimene suurem filmiroll oli Väljaotsa Jaan (pildil) filmis «Külmale maale». Poolesajas linateoses mänginud Leonhard Merzin suri 2. jaanuari varahommikul 1990. aastal. 31. detsembri õhtul laulis ta kitarri saatel lähedastele. Südaööl käis ta välisuksel vaatamas, kuidas tuleb uus aasta, meenutas Ramona Rebase.
Uue aasta esimesel päeval ei tahtnud heatahtlik habemik jalutama minna. Õhtul hullas tütrepoegadega voodis. Kella kahe-kolme paiku öösel ütles ta Ramonale: «Kui sinu süda on rahul, siis on ka minu süda rahul.»
Surm saabus unes kell pool seitse hommikul. Arstid kirjutasid: krooniline südame isheemiatõbi.
