Pikale korstnale ütlesid hüvasti kümme musta meest ja üks valge

«Vaat see on korsten!» ütlevad Fränk Ainla (vasakult), Danel Jantra, Marko Mesi, Tauno Baškirov, Toomas Hansen, Sten Hansen, Ivar Feiman, Ahto Poolakese, Rauno Feiman, Koit Koppel ja Jaanus Pedari nostalgiatundega hinges enne, kui see tolmuks pudeneb. Foto: Sille Annuk

Turu tänava jõeäärsel tühjal platsil ladistab vihma. Vana katlamaja lammutustöödest alles jäänud 90-meetri kõrgune korsten ulatub otsapidi halli pilve. On nii pime, et kui must kass üle tee peaks jooksma, siis teda enam ei näeks.

Tumedas mundris mehed, silindrid peas, kogunevad aga just niisugusel õhtul pärast tööd vana korstna ette platsile endale mälestuseks pilti tegema. «Kõik korstnad on meile hingelähedased,» ütleb keegi, nostalgianoot hääles. Ja ülejäänud mõmisevad nõusolevalt.

Ütleja on Jaanus Pedari, põline tartlane, pühkinud korstnaid 25 aastat. «See on Tartu sümbol,» märgib ta. «Ja tõesti natuke kahju, et see lammutatakse, aga eks elu läheb edasi ja asi jääb ju jalgu.»