Hakkpuidu tootja: me oleme nagu põhjakoristajad

PK Oliver AS juhataja Kristo Koitla nentis, et õnneks pole Eesti erinevalt Lätist ja Leedust kunagi venelaste hakkpuidust sõltunud. Foto: Sille Annuk

Koostöös Tartu ärinõuandlaga nimetati Tartumaa parima tootlikkuse kasvuga ettevõtteks Emajõelinna lähistel Tila ja Laeva külas tegutsev aktsiaselts PK Oliver, kus juba üle 30 aasta toodetud hakkpuitu, millest saavad jahedal ajal toasooja ka tartlased.

Oksad ja puuladvad on puidutööstuslikus mõttes nagu biojäätmed, mis kodudeski ülejäänud prügist eraldi sorteeritakse ja kokku kogutakse ning mille siis jäätmekäitleja gaasiks töötleb. Gaas omakorda paneb näiteks pealinnas bussid liikuma.

Kuigi laialt on levinud arvamus, et hakkpuidu saamiseks tuleb niigi aina hõredamaks jäävat Eesti metsa langetada, siis tegelikult see päris nii ei ole, selgitas ettevõtte juht Kristo Koitla. «Ühest puust saab üks ettevõte palgi, teine graanuleid toota ja alles toiduahela lõpus oleme meie, kes jäägid ära koristavad. Me oleme nagu põhjakoristajad, seega on ekslik arvata, et hakkpuidu tootmiseks võetakse puid maha,» sõnas Koitla.

Hakkpuidu tootjad aitavad põllumehi, kellel on vaja PRIA-le ette näidata puhtad põllumaad, sest kui võsa kasvab liiga suureks, võib aerofotodelt tunduda maalapp väiksem ja nii ka saadav toetus kahaneda, märkis Koitla.

Leidub süüdistajaid

«Meiega on ka pahandama tuldud, kui mõni on näinud, et tema naaber võtab võsa maha. Sellist emotsionaalset ja mitte teaduspõhist sekkumist on üpris palju. Seda on viimase aasta jooksul juhtunud juba kuus vähemalt korra, et mõni on seisnud lausa hakkurile ette ja päris hästi ei saagi aru, mida see inimene taotleb,» kommenteeris firmajuht. «Olen proovinud seletada, aga mõni jääb ikka meid selles süüdistama, et me raiume metsa.»

Meie ostame oksavirna omanikult oksi, purustame need kohapeal ja viime minema, ise me kuskil metsa langetamas ei käi, rõhutas ta. Sellist võsa ja oksi-latvu on Tartu ümber piisavalt, et PK Oliveri masinad ei peaks kuigi kaugele sõitma – Koitla sõnutsi on nende haardeulatus umbes 60 kilomeetrit. «Mereäärsetes piirkondades on selle võrra raskem, et seal tuleb vesi vastu ja saab nii-öelda ainult ühes suunas liikuda, aga meil ei ole vahet, kas sõidame lõuna või põhja poole,» rääkis firmajuht.

Algusaastatel toimis PK Oliver puhtalt Eesti kapitalil ning omanikeringis olid vaid eestlased, kuid kümmekond aastat tagasi müüdi ettevõte Soome jäätisetootjale Ingman. Põhimõtteliselt oli see vaid investeering, kohapeal juhivad PK Oliveri endiselt eestlased, seletas Koitla.

Me eelistaks siiski elada sellises maailmas, kus selliseid võnkeid ei esine, tõdes PK Oliveri juht Kristo Koitla.

«Ettevõte ei olnud toona tegelikult üldse müügis, aga Ingmanil käis Eestis ettevõtetes lihtsalt mingi inimene, kes otsis soomlastele mitmeid ärisid, millele pakkumusi esitada. Nende segment on seinast seina, ka näiteks Hagari Pagar oli Ingmani omanduses, kuid sellel nii hästi ei läinud,» jätkas Koitla. «Nüüdseks ongi neil Eestis alles jäänud vaid PK Oliver.»

Ta lisas, et aastatega pole omanikuvahetusega seoses kuigi palju muutunud, vaid pigem on äri kulgenud stabiilselt ning nii ongi kõige parem. Küll aga andis tunda see, kui Ukrainas läks täiemahuliseks sõjaks, sest siis kadusid ära alternatiivsed kütused, mida seni hangiti agressorriikidest.

Naabritele abiks

«Läti ja Leedu sõltusid väga palju Venemaalt ja Valgevenest tulevast hakkpuidust, sõja tõttu tõusid ka gaasi ja kõige muu hinnad ebareaalselt kõrgele. Siis asendaski hakkpuit suures osas kallist gaasi, sest see oli odavam, ehkki ka hakkpuidu hind tõusis väga palju: kui alguses maksis megavatt 18 eurot, siis sel ajal kerkis see 40ni,» meenutas Koitla. «Õnneks oli meil piisavalt laojääki, et saime täita ka Läti ja Leedu augud ning tavalisest suuremat tulu teenida. Kuid me eelistaks siiski elada sellises maailmas, kus selliseid võnkeid ei esine.»

Suur laojääk on mõneti riskantne, sest kui alternatiivse kütuse hind hoobilt langema peaks, pole hakkpuitu enam kellelegi müüa ja see jääb seisma. Samas mängib suur ladu olulist rolli hangetel, kuna suured katlamajad vajavad kindlust, et ka kõige külmemal ajal küttematerjali jätkub.

Koitla sõnutsi on tulnud ette sedagi, et varusid hakkab nappima. Nii juhtus näiteks 2017. ja 2018. aasta vahel talvel, kui oli väga soe ning alles 8. jaanuaril tulid esimesed miinuskraadid. Maapind oli porine ning uut toormaterjali ei saanud kuskilt kätte, mistap hakkasid varud otsa saama, samas aga hakkurid seisid.

«Lätis läksid toona asjad nii hulluks, et kuulutati välja eriolukord ja tühistati isegi katlamajade lepingud ning hakati vabaturult kalli hinnaga küttematerjali ostma,» rääkis Koitla. «See oli tervele metsasektorile õudne aasta. Paljud jäid toona hätta ja said leppetrahve, kuid meie pääsesime üle noatera.»

PK Oliveri põhitegevusala on siiski kohalike suurte katlamajade kütmine, ekspordiga tegeletakse vähe. Hakkpuiduga on aastate jooksul lisaks Tartu Greni katlamajale varustatud näiteks Viljandit, Lääne-Virumaad, Põlvat ja Elvat. Aastaga toodab PK Oliver umbes pool miljonit kuupmeetrit küttematerjali, mis on ka täiesti piisav kogus, seega masinaparki laiendada polegi tarvis.

Hakkureid on ettevõttel kokku kaks ja oma veokeid seitse, lisaks kasutatakse seitset rendiveokit. Töötajaid on 16 ning Koitla sõnutsi teevad kõik pidevalt tööd. Auditeerimised ja raamatupidamine ostetakse sisse teenusena ning tänu sellele saab maksta ka üle keskmise palka.

Suurem töö algab sügisel ja saab läbi kevadel, aastavahetuse paiku on neil käed-jalad tööd täis. «Suusatajaid me oma kollektiivi väga lubada ei saa, sest puhkused jäävad üldiselt suvisesse aega,» lausus Koitla naljaga pooleks.