:format(webp)/nginx/o/2024/10/09/16407808t1h12cf.jpg)
Liiga vähe tornkraanasid kõrgub praegu Tartu kohal, nendib mulluste majandustulemuste järgi siinseks aasta üheks parimaks ettevõtteks tunnistatud OÜ Ehitustrust juhatuse esimees Kaido Somelar oma kabinetist, Paju tänava bürootorni 12 korruselt linna peale vaadates.
Aeg on heitlik ning mullust head majandustulemust on Ehitustrustil nagu kõigil teistelgi ettevõtetel raske hoida. Aga olgu aeg lihtne või keeruline, meeskond ja meeskonnatöö ning suhted ja töö peavad olema head, ainult nii sünnib midagi, leiab Somelar.
See 4,8 miljonit eurot on vaid Tartu ehk Ehitustrusti osa. Meil on pealinnas tütarettevõte, osaühing Tallinna Ehitustrust, mille juht ma samuti olen. Tallinn ja Tartu on väga põimunud omavahel, see loob mõnusa sünergia ning annab võimaluse ehitada kogu Eestis. Koos Tallinnaga oli meil eelmine aasta veel tublim.
Mingit kuldkala me välja ei tõmmanud: 2021. aastal oli koroona, 2022 veebruaris algas Ukrainas suur sõda. Väga paljudel ehitusfirmadel olid need rasked aastad.
Ehitus on pika vinnaga – täna võtan töö, mis valmib ehk mitme aasta pärast. Kui koroona hakkas, võitsime Tartu poolel hästi palju riigihankeid ja Tallinnas tegime Lidli poode. Siis oli kevadel selline arusaam, et nüüd kukub kõik kokku ja sügisel on kõik asjad poole odavamad. Aga mis hind siis tegelikult tegi? Neli kuud oli vaikne aeg ja siis hinnad tõusid, tohutu tarbimine läks lahti. Inimesed olid kodus ja kulutasid raha, kortereid osteti hästi palju. See oli aeg, kus meil olid halva hinnaga palju tööd käsil ja sisendhindade tõus käis üle pea.
Mullune 4,8 miljonit eurot ei ole kuldkala püüdmine, lihtsalt halb aeg sai läbi ja nüüd võiks normaalsus olla. Kas see normaalsus võiks veel parem või halvem olla, no seda võib arutada.
Eelmise aasta väga häid majandustulemusi hoida on väga suur väljakutse. Ehitus on ju mahuäri ja kasumlikkus on protsentuaalselt väike.
Tartus lõpetasime Kvartalile uute korruste juurde ehitamise, Ikea ja Helliku lasteaia ning nüüd alustasime teist lasteaeda Tähtveres. Siin on käsil kohtumaja rekonstrueerimine. Raadiraja kinnisvaraarendust alustasime aasta alguses, seal läheb hoogsalt. Viljandi haigla on pooleliolev suur projekt, Jõgevale ehitame Coopi.
Narvas lõpetasime ära neli objekti: raekoja, lasteaia, kaks kooli. Tallinna poolel on Lidlid, Telliskivis tegime ärihoonet. Nüüd on büroohoone ja jälle Telliskivis ärihoone. Tallinnas renoveerime T1 keskust, see on väga suur objekt, üks korrus on 16 000 ruutmeetrit. Tööd on päris palju.
Ei, me nii ei arva, et objektil on väiksem töö. Igal objektil on partnerlepinguid ja alltöövõtulepinguid sadakond, seal kindlasti ei ole väike töö. Meil tõesti ei ole töömehi, kes oma kätega tööd teevad. Lihtsalt peatöövõtt on Eestis selline, et enda töömehi ei ole. Mis minu arvates ei ole õige.
Sest praegu on väga kerge siseneda peatöövõtja turule, selleks on vaja sülearvutit ja klienti. Kõik.
See võiks olla keerulisem. Võibolla peatöövõtjal peaksid olema oma inimesed, ehk tähendab see turu korrastumist natuke, et ettevõttel peab olema tugev rahaline taust kõige üleval hoidmiseks. Praegu võib peatöövõtu turule tulla igaüks, kellel on pädevus ja arvuti.
See on ju suur ja see ei paista ühestki otsast lahenevat. Aga see probleem on kõigil ettevõtjatel ühesugune.
Küsimus on selles, kuidas partneritega suhteid hoida ja tööd teha, see on määrava tähtsusega. Mis tähendab kokkulepetest kinnipidamist – tähtajad, kvaliteet, rahamaksmine – need on olulised. Seda püüame väga korras hoida ja olla väga õigeaegsed nii tellija kui ka partnerite suhtes. See ongi kõige tähtsam. Mulle väga meeldib ütlus: tee seda, mida lubanud oled, ja põhimõtteliselt on edu vältimatu.
Täna öeldakse ettevõtjatele, et seda maksu võetakse kasumi pealt – need, kes rohkem teevad, kellel on unetuid öid rohkem, need panustavad rohkem. Võtame sealt, kus on.
Kui nüüd natuke mõelda, et kui palju ei tehta nii. Igaüks leiab oma nädalast mõne asja, mis oli kokku lepitud, aga aeg või mingi asi segas ja see jäi tegemata. Nii et sellistes asjades on väga palju tolerantsi.
Bürokraatia on vajalik, aga alati kostab täitja poolt nurinat, et võiks vähem olla. Arvan, et seda võikski vähem olla.
Seda näitavad pelgalt lubade saamise perioodid, on need siis ehitusload või kasutusload. No mis asi see on, et me kirjutame täna lepingusse, et me kasutusluba ei hangi, sest me ei saa aru, kui kaua see käib? Me ei saa võtta riski, et kirjutame sinna 30 päeva, sest tegelikult läheb 90 päeva. Kuidas siis arendaja võtab sellise riski ja oma äri ajab? Nende arvude taga on raha. Minu arust see näide väljendabki selgelt, et bürokraatiat on liiga palju.
Selgelt on tõusnud selline heaoluühiskonna tunne, lisaks natuke kodukontorit ja natuke vähem tööd ning kas reede üldse tööpäev on ... Aga kui tööd ei tee, siis ei juhtu ju mitte midagi. See, et palk tuleb iga kuu üle, ei tähenda töötegemist. Reaalselt peab tööd tegema. Seda on väga hea kuulda, kui tootmises suures tsehhis arutatakse, et teeme tualeti siia, sest siin käies kulub kõige vähem aega mittetöötamisele.
Tallinnas oli meil võimalus kolida tütarfirma kontor kesklinna, aga tegime kontori T1 keskusse. Mõtlesin selle peale, et kui palju meie inimesed sõidavad tööle, sõidavad poodi, käivad spordisaalis – kui palju kulutatakse nende asjade peale aega. Mu hinnang võib vale olla, aga paljusid asju tehakse tööajast. Meil on kontoriga ühes majas kaks toidupoodi, parkimine, sporditegemise võimalus, söögikohad ehk tarbetut ajakulutamist oleks justkui vähem.
Ma ei tõmba siia joont vahele. Suurtes omavalitsustes, Tallinnas ja Tartus, on teadlikud inimesed ning Riigi Kinnisvara AS (RKAS) teab, mida tahab. Meile on Tartu linn ja RKAS head partnerid. Väiksemad omavalitsused samamoodi, sest enamasti nad teavad, mida tahavad ja käsuliin ei ole pikk, otsustajatega on võimalik rääkida kiiresti ning lühidalt. Muidugi on ka ebameeldivaid näiteid.
Erasektoris püüame tööd teha nendega, keda mõistame ja kes meid mõistavad. Kellega meil ühist keelt ei ole, jäävad kõrvale, ei pea igas pulmas peigmees olema. See on tähtis lähenemine – mõista tellijat, mida ta tegelikult tahab, mis ta plaan tegelikult on, kas ta plaan töötab.
Ehitustrust koos tütrega on praegu Eesti üks suurimaid ehitusettevõtteid, kus töötab 75 inimest. Meil on kõrghooneehitamise kogemus, ehitasime Tallinna kesklinna 26-korruselise Skyoni, seda ei ole paljudel firmadel ette näidata. Väga hea on konkureerida ja kuulda, et olete teinud kõrghoonet, tulge pakkuma, teie kogemus on oluline.
Mul on ükskõik, mis kohal me ehitusfirmade tabelis oleme – kas viiendad või mingil muul kohal –, me teeme igal aastal väga palju tööd. Küsimus on, kuidas kasvada ja veel rohkem kasvada.
Eesti ehitusfirmad on läinud Skandinaavia turule, aga seal pole meie peatöövõtjad suurt edu saavutanud. Nüüd kolitakse üksteise järel Skandinaaviast ära, minnakse Läti ja Leedu poole. Aga need on teistmoodi keskkonnad, sellega peab arvestama. No see on üks võimalus.
Meil on ehitamise kõrval tegelikult ka väga suurelt kinnisvaraarendus. Koos teise firmaga lõpetasime Annelinna ja Ihaste piiril Linnupargi, üks maja on veel tegemisel. Ehitasime sinna 300 korterit. Raadirajal alustasime 200 korteri ehitust. Tallinnas valmistame ette 500 korteriga arenduse avamist. See pool on meil olemas.
Aga mis asi meil odavamaks läheb? Võin siin praegu oma kabineti ukse lahti teha ja küsida töötajatelt, et kes on nõus palga vähendamisega. Sellist vastust ei tule.
Eestis ei lähe mitte midagi odavamaks. Meenutage: kui tuli euro, siis räägiti, et midagi ei lähe kallimaks, elu oli aga midagi muud. Täna ei ole mõtet seda arutada, see suund on ajas kogu aeg ühesugune.
Võnked majanduses on loomulikud, mingis perioodis. Näiteks YIT lasi korterite hinda alla, sest majanduses oli selline olukord, et müük toppas ja müüa oli võimalik ainult odavama hinnaga. Selliseid asju tuleb ikka ja alati. Aga laias laastus ei lähe midagi odavamaks. Eelmise majanduskriisi ajal aastatel 2008–2010 vähendati ehitussektoris palku 25 protsenti. See andis võimaluse madalama hinnaga ehitada. Praegu ma ei näe seda võimalust.
Ehitusäri on suhete äri. Inimesed on erinevad, neil tulevad asjad erinevalt välja ning tuleb aru saada, mis on tema tugev külg ja kasutada seda poolt. Ühelt poolt on ehitus suhete äri, aga teiselt poolt on meil ikkagi väga selgelt meeskonnaäri.
Ettenägematute asjade peale ma ei mõtle. Muidugi on erinevaid asju, igasuguseid. Kõigil töötajatel on päris oma mured ja kui need mured on väga suured, siis need jõuavad siia. Siis on vaja neist aru saada, välja mõelda, mida nüüd teha. Lihtsalt käskides ei õnnestu seda lahendada. Selle kõigega on vaja tegeleda.
Platsidel on olukordasid servast serva: vandalismid, tarnetähtajad, seal pead väga operatiivne olema.
Alustasin palgatöötajana kõige väiksemalt ametipostilt, töödejuhatajana. Siis projektijuht, siis ehitusdirektor. Olin Linnaehituses, seal sain oma kooli. See oli väga hea firma ja sellepärast osa neist mu meeskonnas ongi.
Ma pole palgatöö peale mõelnud ja ma ei ole vist kunagi mõelnud ka palga peale. Kui läksin Linnaehitusse tööle, siis mu vend juba töötas ehitussektoris. Sõitsin vennaga CVd viima ja küsisin temalt, et mida ma pean rääkima – maal olen kuuri ehitanud, igasuguseid asju teinud, et kas oskan end pakkuda. Vend ütles, et ole sina ise, nii on kõige lihtsam, siis saad ka töö juures olla sina ise, sellisena, nagu sind tööle võeti. Ei pea mingi maskiga käima.
Aga kui tööd ei tee, siis ei juhtu ju mitte midagi. See, et palk tuleb iga kuu üle, ei tähenda töötegemist. Reaalselt peab tööd tegema.
See soovitus meeldib mulle endiselt – ole sina ise ja kui teed tööd, siis seda märgatakse. Tudengid käivad meil praktikal. Küsin, et kas tahad ehitusdirektori kohta? Kui kuulen jaatavat vastust, ütlen: väga hea, näita, et oled selline inimene ja saad selle ameti endale. No ehitusjuht on kohe ehk liiga palju, aga projektijuht, mõtlen seda tõsiselt.
Selle jutu sügavam mõte on see, et tänapäeval tullakse ja öeldakse/mõeldakse, et ma olen maailma parim. Kui praegu otsida töötajaid ja lugeda CVsid, siis tunduvad kõik maailma parimad. Aga tööle tulles on tõehetk. See on tõesti muutunud: kui CVs ei valeta, siis vestlusele ei saa. Kõlab õudselt.
See on selles mõttes halb, et olen lasknud end ära veenda ja pärast tundnud end halvasti. Sest selline asi lõpeb varem või hiljem kas madalamale ametikohale viimisega või lahkumisega. Viimane mulle ei meeldi, mulle lihtsalt ei meeldi inimesele öelda, et pead ära minema. Tal on oma mikrosüsteem, kuidas ta toimib, ja mina lõhun seda. Kuid tegelikult oleme valedel alustel kokku saanud.
Aga ausalt – noored ei ole hukas. Meil on igal aastal palju tudengeid praktikal ja sealt edasi ka meile tööle tulnud. Praktika ajal kasvame kokku ja tööle asudes on neil juba hea meiega ühte sammu astuda.
Inimlikult hindan pigem seda, kes tuleb tööle ja näitab, mida ta oskab. Oma lapsele ütlesin, et vali välja Tartus, Tallinnas, Eestis lemmikfirma ja palu end praktikale, palu tööle. Ära küsi palka, sa saad sellist palka, mida oled väärt. Kui oled teistest parem, saad teistest paremat palka. Palk natuke sinna-täna alguses ei ole tähtis minu jaoks.
Kuid inimestele on tähtis see, kuidas neid nähakse. Eks me peame Eesti riiki veel viiskümmend või sada aasta pidama, enne kui jõuame sinna, et see, kuidas sa näid, ei ole tähtis, et tähtis on sisu.
Head töömehed saavad ehitusel väga head palka. Ma täpselt ei tea, aga arvan, et vabalt võivad nad 3000 eurot netos saada.
Hea töömees on see, kes teeb hästi, kes mõtleb kaasa, kes mõtleb, kuidas saab, mitte aga, et miks ei saa. Need, kes leiavad põhjusi, miks ei saa, peaksid rivi lõppu minema. Võibolla on see vanamoeline, aga mulle tundub, et näita, mis sa teha saad, mis sulle meeldib ja sa paigutud õigesse kohta. Õpi sinna juurde ja kõik on võimalik.
Aga tänapäev on teistsugune, kõik need investeerimisjutud ja kodukontorid, finantsvabadused. Kuid sellega tegelemiseks peab sellest päriselt aru saama, mitte lehest lugema. Või Instast vaatama, no see on hullumeelsus. Olen seda meelt, et kui midagi teed, siis midagi juhtub. Kui midagi ei tee, on keeruline edu oodata.
Olen endale õige mitu kodu ehitanud, olen ka ise käed külge pannud, aga viimase lasin ehitada.
Kui ütlesin, et peame riigina veel oma viiskümmend aastat kasvama, siis ma sihtisin sinnakanti, et meil poleks vaja nii palju väljapoole elada kui praegu. Kui küsisite, kas elan majas või korteris, siis ma ei osanud vastata. Mul on tehtud selline maja, et elan nagu korteris. Mul on võimalikult väike ajakulu igasugusteks tegevusteks, mida maja juures peab tegema – riisuma, muru niitma, lund lükkama jne. Et saaksin oma vaba aega sisustada sellega, millega tahan seda sisustada, mitte sellega, millega pean.
Elasin kümme aastat linna lähedal maal, väga tore oli, väga ilus. Aga ühel hetkel sain aru, et maja jaoks on mul nädalas vaja ühte tööpäeva või siis töömeest, aednikku, kes käib mu juures rohkem kui sõbrad. Sellest ma enam aru ei saanud. Kui maja ja kõik sellega seonduv meeldib, siis muidugi. Aga kui see ei meeldi ja iga päev on mul aednik, siis ei ole see sisemise heaoluga parlanksis.
Jah, võib öelda, et suures kortermajas võid sattuda elama koos kehva naabriga. Aga on ka väikseid kortermaju. Arvan, et maailmas läheb nii, et vaba aega hinnatakse rohkem, elukoht on magamiseks.
Muidugi peavad olema elamised noortele peredele ning peredele, kelle lapsed on kodust välja läinud, ja ka kodud vanematele inimestele. Elada kuskil suures majas kahekesi kolmel korrusel ... Tegelikult on ju lihtne elada esimesel korrusel väikses korteris – magamistuba on nii suur, köök on nii suur. Kui mul käib palju külalisi, on vaja suurt tuba. Aga kui ma pole külaliste inimene, pole seda vaja. Nii saab mõelda, kui sa ei pea tähtsaks, mida teised sinust arvavad. Sellest tuleks üle saada. Elukondlik pind läheb järjest kallimaks, Euroopas on omamine üha vähem populaarsem, ikka renditakse kodud.
Siiasamasse Anne kanali ja Emajõe vahel võiks teha ilusad kolme-neljakorruselised kortermajad. Mis nüüd siis on? Linn võiks selleks loa anda, see piirkond hakkab siin elama. Kui võimalus avaneks, siis ma kindlasti mõtleks, kuidas saaks siia kodusid teha.
Muidugi peab olema tasakaal roheluse ja ehitamise vahel. Aga Tartu on roheline. Kui teha siia ägedaid lahendusi, mitte selliseid, mis on põllu peal, siis keegi ei kannataks. Tegelikult võiks lasta linna kõrgemaks ehitada. Selline koht on ju olemas.
Atlantise naabrus on vaba. Linna süda on kahel pool jõge ja need on mingid õuduste pargid siin, vanad puud ja varesed – kesklinn, misasja! Sinna saab teha väga ägeda lahenduse, kus haljastus säilib ja on teistsugune. Ma ei räägi, et karp, karp, karp, et sinna tuleb Annelinn. Delta sinna sobib, aga ta on nii üksi seal. Atlantise juurest Deltani pole midagi, seal on ruumi küll. Ja teine pool jõge ka. Aga siis on puukallistajad ja ma ei tea kes veel. Ja siis ei viitsita niita, tegelikult pole selleks raha.
Ka Ropka linnaosa võiks väga palju areneda hästi kiirelt. Raadil on hästi palju ruumi ja arusaadavalt ongi arendus sinna koondunud.
Tõsi, Tartu on hästi tihe. Aga alati saab paremini. Võtke või Tigutorni kõrval olev plats – kui kaua see on tühi olnud, nüüd töö käib. Tore, et kesklinnas on võimalusi. Vana keskkatlamaja asemele tulevad väga ägedad asjad, see koht tulevikus väga ilmestab linna.
Linnavalitsus peaks käsile võtma vanalinna ellu äratamise. Üks on kohvikute ja kõrtside kultuur, aga tegelikult on seal väikepoode vähe.
Ma vist ei või seda öelda, aga mina sellest tänavasulgemisest autovabaduseks aru ei saa. Käisin seal, aga mõtlen – meil on väga kompaktne vanalinn ja seal sees saab seda kõike teha. Vabaduse puiestee on ainuke tee, mis peaks lahti olema ja kogu vanalinn peaks kinni olema. Kella kümneni viiakse sinna kaubad ära, rohkem autosid seal ei sõida.
Tartus ei ole vanalinnas autot vaja, kõnnid seal kolme minutiga ühest otsast teise, miks peab sinna autoga saama? Võibolla oleks meil vaja kahte parkimismaja, Lutsu raamatukogu taha ja ehk Vanemuise ette alla platsile. Vanalinnas ei pea autod sõitma, linna südames võiks olla sisu.
Aga hästi lihtne on panna suur sõidutee kinni ja öelda, et te ei sõida siin. Ma ei räägi kui autojuht, mulle meeldiks äge vanalinn, kus on palju väikseid poode, juuksureid. Vanalinna on vaja julgust ja hoogu. Aga selle taga on raha – väga lihtne on asfaldiplats kinni panna, sest see on odavam. Pikemas vaates peaks keskenduma vanalinnale.
Kuid suures plaanis on Tartu väga tore, mulle väga meeldib.
Ettevõtjaid neis küsimustes väga palju kuulda ei võeta. Kui küsitakse arvamust ja antakse arvamuse avaldamiseks väga lühike aeg – see on mõttetu.
Laias laastus arvan, et maksudega tihe mängimine jätab pikas perspektiivis väga ebastabiilse tunde nii välisinvestoritele kui ka kohalikele ettevõtjatele. See lihtsalt ei sisenda kindlustunnet.
Mulle tundub, et see on ka käitumuslikult vale, mis tehakse. Kui Ehitustrustil oli raske aeg, tuli kulusid maha võtta. Kui rohkem raha ei ole, siis seda ei ole. Ma ei saa tellija käest küsida – kuule, ma ei tule välja, anna raha.
Mis see riigi maksutõus siis tähendab? Kuulge, me ei tule välja, andke raha! Kuid esimesena tehakse samm sissepoole, ise, ja alles oodatakse teistelt. Oleks võinud väga lihtsalt nii manageerida: meie plaan on selline, vähendame seda. Järgmisena on meie plaan kaitsemaks. Okei, lepime kokku, kaitsemaksu on vaja, seda võetakse ühel või teisel moel. Ja et majandusel läheb kehvasti, siis nüüd mõtleme välja sellise plaani, investeerime sinna, et majandusel läheks paremini. Sellist kolme asja on vaja.
Aga kõik on nagu puder ja kapsad. Automaks oli ju rohemaks, nagu lollidele räägiti seda – aga tegelikult on vaja raha. Öelge siis, et raha on vaja. Igaühte häirib see, kui teda peetakse rumalaks. Kõik saavad sellest aru, et sealpool piiri käib madin, meil on tegelikult vaja ajutiselt raha koguda. Hästi, kogume ajutiselt raha selle jaoks. Arvan, et inimesed ei oleks selle vastu.
Kõik ajutised maksud on meil ikka pikaajalised. Käibemaksu on ajutiselt tõstetud mitu korda. Iga inimene tahab, et turvalisus tõuseb. Kas iga inimene on valmis panustama? Täna öeldakse ettevõtjatele, et seda maksu võetakse kasumi pealt – need, kes rohkem teevad, kellel on unetuid öid rohkem, need panustavad rohkem. Võtame sealt, kus on. Aga tegelikult seal makstaksegi juba rohkem: käibemaksu, kõrgemate palkadega on kõrgemad tööjõumaksud.
See on diskussiooni koht, ma ei ütle, mis on õige ja mis vale. Üldises plaanis: kommunikatsioon peaks olema lihtne, keegi vaatab silma ja ütleb, et nii on, nii teeme. Aga räägitakse üht ja tehakse teist ning ikkagi jääb rohkem see tunne, et valimised tulevad, nüüd on vaja selle jaoks seda teha. Ja kui valimised läbi saavad, siis on vaja järgmisteks muutusi alustada. Võibolla see elu peabki selline olema, mina ka ei tea.
Ei tea. Aga minu arust on läbipaistvusest ja aususest meil natuke puudu. Kuid jah, eks poliitikuks olemine on amet ja kes ise pole seda ametit pidanud, sel pole mõtet kõrvalt või tagantjärele tark olla.
Laias laastus on Eestil hästi. Meil on hea haridussüsteem, tegelikult ka sotsiaalsüsteemiga on hästi. Kas nüüd päriselt peab saama kolm kõrgharidust tasuta – ei ole kindel. Või et kas 40- või 50-aastaselt peaks hobi jaoks saama kutsekoolis tasuta õppida – ka ei ole kindel.
Aga üldiselt on meil hästi. Kui välismaal käia ja koju tulla, siis on eriti hea. Tartusse saab lennukiga! Rongiga Euroopasse ei saa, kuid vähemalt Riiga peaks rongiga saama kiiremini kui autoga. No kas lennufirma peab meil olema? Ei pea, aga siit peab saama lennata. Ja Tartust Tallinna tuleks neljarajaline tee lõpuni ehitada. Selliseid asju on vaja, see tekitab sotsiaalse mugavustunde.
Kui saaks veel tunneli Tallinnast Helsingisse, oleks väga lahe. Ja peaks olema nii, et Eesti ei laseks välja suuri investeeringuid, eestlaste endi omasid. Kuidas seda siis nüüd lugeda oli!? Tagahoovi keegi tehast ei taha, aga lugeda oli kuradi halb.
/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)