Rannar Raba: kolm mustrit – üks nukker, kaks rõõmustavat

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Mõnikord meeldib meile ettevõtlusest rääkides laskuda illusiooni, justkui oleks tegemist looduskeskkonnaga, kus isegi tühja koha peale varem või hiljem hakkab midagi idanema. Samuti kirjeldame vahel tulemuslikuks osutunud äri nagu mäest alla veerevat palli, mis kord kerge kõksu saanuna puhtalt gravitatsiooni mõjul aina hoogu kogub ning vahel kivinuki vastu põrkudes taevastesse kõrgustesse kihutab. Nagu johtuks neis asjus juhusest rohkem kui sihiteadlikust tahtest. Tegelikult, nagu teab iga vähegi äris riskinud inimene, pole see sugugi nii.

Põhiloomuses sarnaneb edukas äri rohkem läbimõeldult loodud kunstiteosega, kus terviku annavad teadlikult kindlasse kohta tehtud pintslitõmbed, nõelapisted või keevised. Iga ettevõtmine on unikaalne, peegeldades ühel või teisel moel omaniku, sageli ka tegevjuhi ja töötajate isikuomadusi.

Aga ikkagi kehtivad siingi omad rusikareeglid, millest kinni pidades on võimalik saavutada enam-vähem oodatud tulemusi: mingid mustrid korduvad universaalselt ka erinevates valdkondades. Seekordse Tartu ettevõtluslehe lugudest joonistub välja kolm märkimisväärset tendentsi, millest tasub tulevikuks järeldusi teha. Esimene neist on probleemne, teised kaks rõõmustavad.

Esiteks kostab mitmest loost kurtmist, et Eesti-suguses väikeriigis, ammugi veel pisemas Tartu piirkonnas, on innovatsiooni peamine pidur targa tööjõu nappus. Tegutsegu meie koolid ja ülikoolid kuitahes hästi, jääb kõrgelt haritud erialaspetsialiste – eriti (bio)keemikuid, füüsikuid, meedikuid, infotehnolooge ja insenere – tõeliselt suurteks ja läbimurdelisteks arendusteks väheks. Seepärast pole kohatu küsida poliitikutelt haritud võõrtööjõu riiki lubamise asjus mitte lihtsalt leebemaid tingimusi, vaid selle teadlikku soodustamist. Ebamugavas geopoliitilises olukorras peab Eesti ekstra pingutama, et end ahvatleva ja turvalisena tõestada.

Teiseks pangem tähele, kuidas mitu ettevõtjat alustab oma viimase aja saavutuste tutvustamist tõdemusega, et ideest hakkas reaalne uudistoode kujunema mõne aasta eest koroonaaja eritingimustes. See näitab, et esmapilgul läbinisti negatiivsed tunduvad olukorrad võivad teinekord osutuda üllatavalt viljastavaks ehk panna ärksaid päid varasemast rohkem raamidest välja kiikama, küsima teistsuguseid küsimusi ning otsima lahendusi sealt, kust tavaolukorras ei otsiks. Ütlus «head kriisi ei tohi raisku lasta» pole Tartus lihtsalt sõnakõlks.

Kolmandaks hakkab tänavuste laureaatide lugudest silma see, et paljud neist on seadnud oma tegevuse keskmesse vahetult inimese heaolu suurendamise. Nad pingutavad, et anda inimestele paremat tervist ja rohkem isiklikku rahulolu. Seda on kosutav näha, teades, et mitmel pool maailmas – ka meie naabruses – koguvad jõudu režiimid, mis ei kõhkle üksikisiku huvisid ogarate riiklike ambitsioonide ohvriks toomast. Meie oleme õigel poolel ning meie julgete ja tarkade ettevõtjate töö aitab seda positsiooni otseselt kindlustada.