Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui lehm oli linnas veel päris tavaline

Valentina Luts oma kitsedega Riia 38 aias 1950. aasta paiku. FOTO: Lutsu majamuuseumi kogu

«Väälä on hommikust õhtuni kibedasti ametis oma kitsedega. Neid on viis. Piima saab rohkesti, aga nende puputamine läheb liiale. V. tassib neile kaugelt rohtu ja rikub oma tervist,» kirjutas Oskar Luts 1951. aastal.

Selle kohta, kui kaugelt kirjaniku abikaasa Valentina Luts Riia 38 eramu aeda kitsesööta taris, on lahknevaid mälestusi. Oskar Lutsu tädi Sofie Kimmeli tütretütar, praeguseks elavate hulgast lahkunud Mai Ugaste on meenutanud, et rohelist tuli kärutada öösiti kolme-nelja paiku Tähtvere pargist.

«Päeva ajal ei julgenud,» selgitas Ugaste.

Karjamaaks kõnnumaa

Tähtvere parki on Riia 38 maja juurest ka kõige otsemat teed vähemalt poolteist kilomeetrit. Museoloog Heivi Pulleritsu andmeil niitis Valentina Luts haljast siiski ka kodule märksa lähemalt, umbes poole kilomeetri kauguselt pargist, millest osa hõivas paarkümmend aastat tagasi Maarjamõisa polikliinik.

Lutsu majamuuseumi perenaise Liivi Rosenvaldi sõnul räägib üks Oskar Lutsu kohta käivatest legendidest, kuidas Valentina saatis mehe kitsekarja raudtee äärde. Seal kohtunud kirjanikuhärra ühe tuttavaga, rääkinud ta nõusse ennast üürikeseks asendama, kuid tagasi ei tulnudki.

Heivi Pullerits tõdeb, et sõjajärgsete aastate üldises kitsikuses polnud loomapidamine linnas midagi haruldast. Lutsud kuulusid ehk lihtsalt kõige kuulsamate lojuseomanike hulka.

«Tulime sõjapaost tagasi 1944. aastal ja isa arreteerimiseni 1947. aasta 7. aprillil elasime Lembitu tänavas,» meenutab Pullerits. «Kesk kaares (praegune Puusepa tänav – toim) praeguse Maarjamõisa haigla vastas peeti lehma. Mäletan, et oli punane lehm ja me saime sealt piima osta.»

Karjamaaks oli tol lehmal sööti jäetud puukoolist kujunenud kõnnumaa, millest osal on praegu Maarjamõisa lasteaed, osal aga lasteaia ja haigla vaheline park.

1946. aastal sündinud taksojuht, kes ei soovinud oma nime ajalehes näha, meenutas, et Meloni tänavas oli paljude majade juures laut ning iga päev saadeti lapsed kas otse Supilinna taha või ka praeguse dendropargi kohal laiunud väljale lehmakarja.

«Korraga oli seal vähemalt kümme-viisteist lehma,» meenutas sohver. «Mul on silme ees pilt, kuidas lehmad tulevad õhtul mööda Herne tänavat ja pööravad järjest hoovidesse. Kanad olid muidugi peaaegu igaühel ja lehmade kõrval peeti tavaliselt ka sigu. Seatapuga käis kaasas suur pidu: praeti maksa ja liha sai süüa nii palju, kui tahtsid.»

Käis loomaloendaja

Tartu linnamuuseumi direktor Merike Toomas mäletab, et Elva äärelinnas oli nelikümmend aastat tagasi pudulojuste pidamine päris harilik.

Toomase pere kolis seitsmekümnendate aastate alguses Elvasse Tartu maanteele tädi juurde. Tädi pidas hanesid, kanu, küülikuid ja sigu. Ühel naabril olid samuti kanad, teisel mitu kitse ning kolmandal lehm.
«Villa Miilil olid kitsed,» täpsustab Toomas, «Niina-tädil kanad.»

Teisel pool Tartu maanteed, kuhu rajati hiljem bensiinijaam, oli eikellegimaa – tühermaa, kus sai lehma karjatada. Mõni elvalane käis seal ka prügi matmas.

«Mäletan, kuidas käis loomaloendaja ja enne tema tulekut oli kõvasti pabinat,» räägib Toomas. «Kas peljati ka midagi konkreetset, ei tea. Võib-olla seda, et hakatakse arvama, et loomadega teenitakse ülemäärast tulu.»

Toomas avaldab ka tänini hoitud saladuse, kuidas üks tädi küülikuist kaduma läks. Väikesel Merikesel hakkas loomast hale ning ta arvas, et vabaduses on pikk-kõrval magusam elu.

Tagasi üles
Back