Kukelaulu kuuleb linnas harva ja seast sai ammu jõulupraad

Märtsis vallandunud munapaanika aegu hoogustus nõudlus munejate järele. Traditsioonilistel kevadistel müügiringidel müüb Väike-Maarja Äntu farm noorkanu mitmekümne kaupa.

Äntu mõisa müügimees Tarmo Jürgens tõdeb, et lõviosa ostjaist on loomulikult maainimesed, kuid ka näiteks Tartus Tuglase tänava parklas krabistati kanaauto ümber eurosid mullusest rohkem. Kolm aastat kanu pidanud arheoloog Heiki Valk ei tea siiski, et Supilinnas oleks keegi juba tema eeskuju järginud.

«Lastel on rõõmu ja endal ka hea vaadata, kui elu käib,» nimetab Valk kanapidamise peamised hüved. «Poest mune osta oleks küll ka kulukam, aga see pole kõige olulisem.»

Valgu sõnul polnud kanade võtmiseks üht ajendit, vaid terve kimp. Näiteks maja kõrval kasutuna seisnud mõnekümnemeetrine aialapp, kus varjulisuse tõttu ükski taim eriti sirguda ei tahtnud. Siis veel lapsepõlvemälestused vanaema juurest ja soov luua linnakodus maalähedasemat keskkonda.

Sulelised sünnipäevaks

Heiki Valk oli ülejäänud pere kuuldes kanadest vaid heietanud. Valgu lapsed tegid isale lõpliku otsustamise lihtsamaks ning tõid seitse sulelist, kukk kaasa arvatud, talle sünnipäevaks.

«Tore on näha, kuidas emad-isad oma lastega meie kanaaedikust mööda jalutavad ja kuidas lapsed siis kanu nähes elevile lähevad. Teinekord visatakse neile saia või mingit toidupuru,» kirjeldab Valk.

Teda ei heidutanud ega võtnud temalt kanapidamisisu ka poolteist aastat tagasi keldrisse roninud nugis või tuhkur, kes kolmele kanale otsa peale tegi. Pärast õnnetust katsub Valk olla hoolas ning ööseks mitte keldriakent lahti unustada.

«Tookord ei osanud ju karta ka – ikkagi linn,» märgib Valk.

Tartumaa veterinaarkeskuse juhataja Anneli Kask ei leia põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) registrist ühtki üleskirjutatud kanalat ega muid lindlaid, kus peetakse põllumajanduslinde, ehkki loomatauditõrje seaduse järgi peaksid seal seisma kõik lojustele varju pakkuvad ehitised.

PRIA registris kajastuvad Eesti Maaülikooli kümme veist ja kaks lammast aadressil Kreutzwaldi 62 ning Ihaste tallid ja ratsahobused. Registrist puuduvad näiteks Kasarmu tänava tallid, samuti mustlashobuse tall Ihaste teel. Ammugi pole PRIAs kirja pandud Ropka tee kuuri, kus elavad juba kaheksa aastat kaks ema- ja kaks isahane.

«Puhtalt ilu jaoks,» selgitab kenasti trullakaks söödetud hanede rolli Ropka teel autovaruosadega kaupleva firma Dizel LS müüja Tatjana, kes perekonnanime avaldada ei taha. «Idee tuli meie õuel olevast tiigist – hanedele meeldib seal käia.»

Tatjana sõnul pole firmas kunagi peetud plaani mõni hani jaanipäevaks või jõuluks ära küpsetada. Nad on meeleolu loovad lemmikud, kellelt saadud prisked munad küll pannile lüüakse, kuid keda ei peeta munade pärast.

«Meie anname neile nisu ja juua, ülejäänu käivad ja otsivad nad ise,» kirjeldab Tatjana. «Praegu on jooksuaeg ja vahel nad kipuvad õuele tulijaid näksama, aga üldiselt pole nendega mingeid probleeme. Käivad värava taga rohtu näksimas küll, aga sõiduteele nad ei kipu. Keegi pole nende peale kaebamas käinud.»

Varuosapoe naabrile, Ristikheina lasteaiale on kaagatajad hoopis atraktsioon. Aeg-ajalt tulevad mudilased jalutuskäigule ning pilluvad hanedele saia.

Ükski liik pole keelatud

Seadusi ja määrusi, mis puudutavad põllumajandusloomade pidamist, on Eestis kümneid, kuid mitte ükski neist ei ütle, et linnas ei tohi pidada näiteks viitkümmet kalkunit, kolmekümmet lammast või viitteist lehma.

Anneli Kase sõnul ei tee loomapidamiseeskirjad maal ja linnal üldse vahet. Riikliku järelevalvaja, veterinaar- ja toiduameti vaatevinklist on peamine looma heaolu ehk liigi vajadustele vastavate pidamistingimuste tagamine ning et haiguste levik oleks tõkestatud normide kohaselt.

Selle alla käib näiteks kohustus süstida marutaudivaktsiini, kui loom on olnud kontaktis marutaudikahtlusega loomaga, veiste puhul kohustus teha tuberkuloosi avastamiseks kopsuproov jms.

See, kui loomapidamine naabrit häirib, kipub Tartumaa veterinaarkeskuse kogemuse järgi jääma rohkem tsiviilvaidluse valda ning järelevalvaja saab üksnes soovitusi jagada. Kask toob näiteks kaebuse kümmekond aastat tagasi Vilja tänavas kasvuhoones põrsapaari pidanud mehe vastu.

«Peremees tegi kartulite väetamiseks lägaleotist ja naabrit hakkas hais väga häirima,» meenutab Kask. «Mees oli arusaaja, viis varsti sead Ihastesse oma teise majapidamisse ja rohkem meile kaebusi ei tulnud.»
Seitse-kaheksa aastat tagasi kaebas tartlanna Kesk kaarest, et varblased käivad kanu pidava naabri õuel kanatoidust matti võtmas, teel sinna sittavad aga ära tema nööril kuivava pesu. Ka aiamööblit tuli pidevalt väljaheiteist puhtaks nühkida.

«Ka siis saime ainult soovitada, et kanapidaja kataks sööginõu võrguga, et varblaste ligipääsu takistada, aga alust ettekirjutust teha või karistada polnud,» räägib Kask.

Vana-Ihastest on olnud kaebus eaka lehmapidaja vastu, kelle uusi naabreid häiris ammumine ja kärbseid ligi meelitav sõnnikuhunnik. Tähe tänavast sai veterinaarkeskus üle kümne aasta tagasi kaebuse kuke vastu, kes juba kell neli-viis hommikul naabrid üles laulis.

«Aga inimesel oli õues puukuur, kus olid kanadele normaalsed tingimused, midagi ette heita meil polnud,» meenutab Kask. «Pärast kaebust hakkas ta kukke eraldi keldrisse vedama. Ka sealt ei saanud me rohkem kaebusi.»

Nagu firmaomanikest hanepidajad Ropka teelt, nii kinnitab ka supilinlane Heiki Valk, et kolme aasta jooksul pole keegi tema kanade pärast protestinud, kukelaul aga ei saagi magajaid häirida, sest öiti on kireja koos oma karjaga keldris.

Aeg-ajalt õnnestub küll kanadel aediku võrku mõni auk tekitada ja suuremale alale patseerima pääseda, kuid Supilinna listist kaugemale pole suleliste ulakused ulatunud.

«Katsume ikka hoolsad olla, see on ka meie endi otsene huvi, sest kui nad lahti saavad, panevad lilled nahka ja siblivad kõik üles,» sedastab Valk.

Vähesest vähemaks

Tartus linnalojuste jälgi ajades jääb mulje, et paljud loomapidajad on minitalundusega lõpu teinud just viimastel aastatel. Hiinalinna lääpas ning kokku varisenud aiamajakeste naabruses Lehe tänava pikendusel elas veel läinud suvel viis-kuus kana ühes kikkaga.

«Vana naine oli, kass ja koer olid ka, aga see maja lükati talvel kokku,» kinnitab pensionär Jevgeni, kes on tulnud troostitute putkade vahele parandama väravat, mille pätid puruks lõid. Midagi lähemat ei oska Jevgeni, kes jätab oma perenime enda teada, tolle naise kohta lisada.

Kvissentali tee eramu sealaudas, kuhu Emajõgi kõrgemate kevadvetega on üritanud sisse murda, ruigas viimati kaks kärssnina neli aastat tagasi. Ehitajast perepoeg Indrek Ots tõdeb, et ema, kes nuumas sigu lausa mitu aastakümmet järjest, jäi vanaks. Tal endal pole jätkunud entusiasmi tööd üle võtta.

«Vanasti oli lihtsam, sest siin kõrval kuulusid kõik maad konservitehase alla ja tehase töötajad said seal aedvilja kasvatada,» lisab Ots. «Kasvatasime sigadele kartulit ja konservitehasest sai neile igasugu jäätmeid lisaks tuua.»

Kui konservitehase maad õigusjärgseile omanikele tagastati, hakkas Otsa pere saama seakartulit maalt sugulaste käest.

«Harjumusest pidasime mõnda aega sigu edasi, kuidas sa ikka nii järsku loobud,» selgitab Ots. «Aga eks ühel hetkel oli selge, et ei tasu enam pusida.»

Tagasi üles
Back