Tartu tulemine ⟩ Alkeemia meie maal

Käsikiri aastast 1541. Vasakpoolsel leheküljel on kujutatud alkeemilist stseeni, kus elava vee purskkaevus on toimumas keemiline pulm: riided seljast heitnud kuningas ja kuninganna pannakse paari ning nende kohal seisab heeroldikeppi käes hoidev preester Elavhõbe/Merkuur. Pulmakülalistena on kohal ka teised metallid. Foto: TÜ raamatukogu käsikiri Mscr 646

Alkeemikuid huvitas muutus. Tänapäeval teavad kõik nende huvi selle vastu, kuidas tina võiks muutuda kullaks või kuidas haigest inimesest saab terve või surelikust surematu. See oli siiski vaid osa alkeemikute huvist.

Nad jälgisid hoolega igasuguseid protsesse: kuidas kevadest saab sügis, noorest saab vana, kuidas liiguvad tähed, kuidas kõht muudab toidu, kuidas lehed kolletuvad ja uus vili tärkab pärast talve. Mis põhjustab neid muutuseid ja miks mõned muutused toimuvad kogu aeg (tõugust saab liblikas), aga mõned muutused ei toimu peaaegu kunagi (jänesest saab lõvi)?

Ajalooliselt saab lääne alkeemia alguse sellest, kui Aleksander Suur vallutas 4. sajandil eKr tohutud territooriumid ning kreeklaste kultuur segunes teiste traditsioonidega (egiptuse, juudi, mesopotaamia, india). Egiptuse preestrite arusaamad jumalatest, kreeka filosoofide arusaamad maailma ehitusest, käsitööliste kogemused metallide sulatamisest ja kokku segamisest viitasid kõik sellele, et muutustes on mingi jumalik süsteem, mida on võimalik tundma õppida ja millele on võimalik kaasa aidata.