Wout Verlinden: kes on süüdi, pole rattaõnnetuste tähtsaim küsimus

Sadamaraudtee kergliiklustee ristumine Võru tänavaga - kus on ratturi koht, kus jalakäija oma? Foto: Margus Ansu

Eile juhtusid järjekordsed liiklusõnnetused auto ja jalgratturiga, üks lõppes jalgratturi ränkade vigastuste, teine surmaga. Meedias ja sotsiaalmeedias lõpeb arutelu tavaliselt siis, kui on välja selgitatud, kes oli süüdi. Minu meelest võiks seda arutelu hoopis jätkata küsimusega «Kuidas saame vältida, et selliseid õnnetusi juhtub tulevikus veel?».

Õnnetus juhtub mitme faktori kokkulangemisel: liiklejad arvestasid valesti olukord, näiteks oli sõidukiirus vale, hajameelsus. Aga väga olulist rolli mängib ka taristu ehk moodsama sõnaga tänavadisain.

Ristmikel on meil arusaadavad alusreeglid, kuidas liikuda, on liiklusmärgid «Anna teed» või parema käe reegel. Tihedama liiklusega ristmikud on ehitatud turvalisemaks: näiteks ringristmikuks või on fooridega reguleeritud. Kui sellest ei piisa, saab vähendada konfliktkohti, näiteks ehitati Riia ring ümber nii, et läbiv liiklus ei seguneks kohaliku liiklusega.