Sten Svetljakov: Kas me mitte ei pisenda kohalike rahvakultuurisündmuste tähtsust?

Sten Svetljakov Foto: Siim Vahur

Lugedes Tartu Postimehe artiklit «Täitsa kreisi! Suure peo eel tabas Tartut enneolematu rahvatantsubuum» (TPM, 13.9) tekkis mul küsimus, kas me mitte ei pisenda üldlaulu- ja tantsupeo toimumise tuules kohalike rahvakultuurisündmuste tähtsust?

Tänavu suvel toimus tantsu- ja laulurahva väga heas koostöös korraldatud Tartu laulu- ja tantsupidu. Kui varasematel aastatel on laulupidu ja tantsupidu Tartus olnud pigem eraldiseisvad üritused, siis sel korral leiti sünergia, mis toimis mõlema kasuks. Peonädalal leidis linnas aset mitmeid rahvakultuuriüritusi – kontsertsimman, öömuusika ja etendused, – mis särasid oma eripäras ning lõid rohkelt võimalusi peonädalat kogeda. Eelnesid lugematud rühmade ettetantsimised ja laulmised.

Tartu laulupidu tõstatas küsimused õnnest ja rõõmust ning sellest, kuidas neid leida. Küllikese ehk laulupeo kunstilise juhi Küllike Joosingu loodud lähenemine pani laululaval olemuslikel teemadel kaasa mõtlema 10 000 külalist, kontsert oli välja müüdud ja sama palju osalisi, teleekraanide taga oli mõtisklejaid aga veelgi enam – üle 126 000 inimese.