Veel täna ja homme saab esitada töid loodusfotokonkursile «Märka mind!». See on viimane kell neile, kes jäädvustavad looduses ainulaadseid olukordi, mida või keda tavaliselt ei kohta ega märka. Olgu tegelasteks putukad, linnud, loomad, taimed, seened, marjad, lehed või midagi eriskummalist. Peaasi, et fotograafil oleks hea silm ja fotol saamislugu.
Kes märkab siili öös, kes lepatriinut, kes saab peapreemia nälkja muna eest
Niisuguse konkursi kutsusid ellu sihtasutus Vapramäe-Vellavere-Vitipalu ja Vapramäe loodusmaja natuke vähem kui paarkümmend aastat tagasi. Selle konkursi žüriis on algusest peale olnud kaks nimekat loodusteadlast ja -fotograafi – Urmas Tartes ja Arne Ader – ning nemad on aastate jooksul läbi sõelunud sadade osalejate tuhandeid pilte.
Eriline omasuguste seas
Arne Adra sõnul on «Märka mind» kõige lihtsam loodusfotokonkurss, mida on võimalik planeedil Maa korraldada. «Sel on vaid üks teema: uute imeliste asjade ja nähtuste märkamine! Pole oluline, kas pildistada looma, taime või maastikku. Oluline on paremini märgata,» rääkis ta. Ka rõhutas Arne Ader seda, et lapsed ja täiskasvanud saavad sellel konkursil võrdselt suure tähelepanu ning ta soovitab kõigil pildistamishuvilistel lastel sellest osa võtta.
Eriline on ka see, et «Märka mind» korraldamine käib Lõuna-Eestis püha Vapramäe jalamilt. Konkursi tunnustusõhtule tullakse üle kogu Eesti, isegi Pärnust ja Tallinnast ning kes teab kust veel. Tuleb neidki, kes pole auhinnasaajate hulgas – tekkinud on omalaadne märkajate klubi.
«Kaheksateistkümne aastaga looduslugude märkamised läinud järjest põhjalikumaks ja huvitavamaks,» ütles poolt Urmas Tartes. «Pildistajad oskavad tähele panna looduses toimuvaid seoseid ja suhteid. Tuleb ette sedagi, et me žüriis ei taipa kohe, keda või mida on pildistatud. Ja saame sellest aru alles omavahel pikemalt rääkides, vahel ka pildi juurde käivat lugu lugedes.»
Konkurss õpetab avastama
«Looduse pildistamine ongi haarav avastusteekond,» lisas Urmas Tartes. «Tasub alustada lihtsalt esimesest asjast, mis põnev tundub. Edasise süüvimise käigus hakkab loodus ennast avama juba põnevate seoste ja mitmekesisusega.»
Urmas Tartes ostis endale esimese fotoaparaadi taskuraha eest kolmandas klassis. Kuna siis taolisi fotokonkursse ei korraldatud, jäi fotode jagamine perekonnaringi.
«See on suurepärane, et moodsa aja tehnoloogia on pildilise salvestamise teinud lastele lihtsaks. Ka tavalise nutiseadme kaameraga on võimalik jäädvustada põnevaid märkamisi,» rääkis Urmas Tartes veel. «Tore on näha, kuidas lastekategooria töödes vaatab igast pildist vastu siiras avastamisrõõm. Tänu korraldajatele ja toetajatele on meil žüriina võimalik esile tõsta ka selliseid põnevaid märkamisi, mis suurtele auhindadele veel ei konkureeri, kuid milles jätkub rõõmu nii pildistajale kui ka vaatajatele.»
Märkamine viib koolide programmilisusest välja, lisas Arne Ader. «Tuleb teha midagi, mida pole parajasti kavades ega stsenaariumides. Märkamine annab kogemuse, et paljude oluliste asjade teadasaamiseks pole tarvis õpikuid. Ja pole isegi vaja mõelda – mõtlemine tuleb pärast märkamisi. Kõrgeid auhindu pälvinud märkamised on mõistagi eri kordadel erinevad ja nii see jääbki, sest suurem osa maailma imelisi asju on kindlasti veel märkamata.»
Fotokonkursi «Märka mind!» tähtaeg on niisiis 1. oktoober, täpsemat infot loe siit.
Kolm pilti, kolm lugu
Kristo Ets (31): «Päikese taustal pärlina näiv nälkja muna sümboliseerib uue elu algust. Paljudele ehk ebameeldiva, ent siiski looduses olulise olendi alge paistab kergelt piimja häguna.»
Kaur Nellis (14): «Ühel suveõhtul läksin vanavanemate juures jõe äärde väikest fototiiru tegema. Uurisin põhjalikult jõge, lootes näha kobrast. Siis nägin jõe vastaskaldal midagi liikumas. Ja üllatus, see oli siil! Väikene siilike, kes liikus ettevaatlikult ringi. Hetk oli eriline, aga valgus halb. Õnneks pärast arvutiekraanilt vaadates ja natuke säritust korrigeerides sain pildi täitsa ilusaks.»
Mairel Jürison (11): «Tahtsin istuda kännu otsa, kuid märkasin, et keegi on juba ees.»