Wout Verlinden: keegi võiks Sõpruse sillaga tehtud vigade eest võtta vastutuse

Wout Verlinden Foto: Erakogu

Sõpruse sild viib tagasi teise ajastusse. Ajal, kui peaaegu kõik tänavavalgustuslambid on asendatud leedvariantidega, toob Sõpruse silla oranž kuma esile, kuidas see on justkui ajas kinni. Ajastusse, mil liiklusohutus polnud prioriteet ning jalakäijate ja jalgratturite liiklus polnud tähtis. Kas me hakkame neid ajaloolisi vigasid parandama või hakkame hoopis uusi vigu tegema?

Minu arvates on Sõpruse silla saaga suurepärane näide sellest, kuidas linnavalitsus ei suuda teha neid tõenduspõhiseid otsuseid, mis oleksid Tartu jaoks pikas perspektiivis kasulikud.

Silla probleemid, nii tänavavõrgu sidumise kui ka kandekonstruktsioonide tugevusega, on olnud teada vähemalt 20 aastat. Ometi puudus visioon, kuidas peaks jõeületus selles kohas välja nägema ja milliseid funktsioone sild peaks täitma. Selle asemel on probleemid jäetud lahendamata ning küsimust on järjepidevalt lükatud prioriteetide nimekirjas tahapoole, kuni oleme jõudnud praegusesse olukorda: on sild, mis ei ole enam konstruktsiooniliselt stabiilne, ja pole enam muid võimalusi kui renoveerida kogu sild.

Ja mis siis, et pool sellest silla pikkusest on kasutu, mis siis, et ta ei ühendu loogiliselt Tartu teiste peamiste teedega, ja mis siis, et ta on liiga lai praeguse liikluskoormuse jaoks. Linnavalitsus otsustas ikka, et on tarvis terve sild kõikide oma vigadega rekonstrueerida.