Õudus kolmel korrusel ⟩ Tudengid kobasid vanas vabrikus pimeduses, proovides hirmudest üle olla

Tartu endine pärmivabriku hoone muutus neljapäeva õhtuks õudustemajaks. Foto: Eili Arula

Tartu vana pärmivabrik muutus neljapäeva õhtul tõeliseks õudustemajaks, kus igal sammul võis kohata tonte, õudusfilmidest tuntud maskis mõrtsukaid ning mustadesse kilekottidesse mässitud inimkujusid.

Kogu selle õudse kogemuse osaliseks said tudengipäevade ajal üheksa kolmeliikmelist võistkonda. Hirmufaktor oli üles ehitatud põgenemistoa põhimõttel ehk igas kontrollpunktis tuli edasi pääsemiseks lahendada mõni ülesanne.

Esimesena läksid võistlustulle maaülikoolis õppivad välistudengid: veterinaarmeditsiini tudeerivad Marta-Maria Ionescu ja Cristina Aionitoaie Rumeeniast ning keskkonnateadusi õppiv Franziska Witt Saksamaalt.

Hämarates koridorides orienteerumine ja takistuste ületamine oli välistudengitele kontimööda. Kuid nagu öeldud, oli tegu Hirmufaktoriga, seega aeg-ajalt oli pärmivabriku  koridorides kosta kriiskeid ja hüüatusi, sest kusagilt pimedast nurgast hüppas välja klounimaskis tegelane ning järgmise nurga taga ootas võistlejaid õudusfilmist «Reede 13» tuntud mõrtsuka Jason Voorheesi maski taha peituv tüüp. 

Põgenemisretke käigus kolmandale korrusele jõudes selgus, et mäng polegi läbi ning välistudengeil tuli kolmanda korruse aknast kipakat teleskoopredelit pidi esimesele korrusele ronida. 

«Võrreldes selle pimeda toaga pole see mingi takistus, ma õnneks ei karda kõrgust,» sõnas Marta-Maria Ionescu alla jõudes. Ka tema tiimikaaslased olid seda meelt, et kitsal redelil maa ja taeva vahel kõõluda polnud nii hirmutav kui kottpimedas toas käsikaudu mingit nukku otsida. 

Hirmufaktori viimane katsumus võttis ka mõnel kõrvaltvaatajal seest veidi õõnsaks. Eriti neil, kel hirm kitsaste ruumide ees. Maskides tüübid surusid kolm neidu puitlaastplaatidest kokku klopsitud kastidesse ning kastid pandi kettidega kinni. Neist pimedatest «kirstudest» tuli võistlejail käsikaudu leida väljapääs. Samal ajal togisid nende «vangistajad» järjepidevalt kaste käte ja jalgadega, nurgas mängis õudusjudinaid tekitav «muusika».

Kui kaks kirstudesse vangistatud neidu leidsid kiiresti luugi, kust käsi välja pista ning hakata kette lahti harutama, siis üks kastis olnud neiu oli päris passiivne ega teinud isegi häält, enda vabaks harutamisest rääkimata. Tema päästmiseks tulid appi kaaslased, kes said ketipusad lahti ning kastidest taas vabadusse.

«Arvasin, et see ongi ülesanne, et peangi seal rahulikult lamama,» selgitas Marta-Maria Ionescu pärast Hirmufaktori läbimist naerdes. «Keegi korraldajatest vist üritas mind juhendada, pistes käe kasti sisse, aga arvasin, et keegi tahab mind jälle ehmatada ning rabasin tal särgiesisest kinni ja sakutasin kõvasti. Siis ei tulnud mind keegi enam juhendama.»

«Ülivägev kogemus, mõnus adrenaliinilaks,» kiitis tema tiimikaaslane Cristina Aionitoaie. Maaülikooli välistudengitel kulus vanasse pärmivabrikusse rajatud õudustemaja läbimiseks veidi alla neljakümne minuti. Korraldajate sõnutsi oli see üsna hea aeg.

«Minul on küll energiat nüüd nii palju, et lähen karaoket laulma,» sõnas Franziska Witt pärast Hirmufaktori läbimist.