Miša, Vigri ja üüratu artiklikogu

Tähtvere valla arendusosakonna juhataja Jüri Varik on kogunud Moskva olümpia teemalisi ajaleheväljalõikeid ja muud materjali. Foto: Sille Annuk

Sellest saab õige varsti 40 aastat, kui Jüri Varik teravad käärid ühte ajalehte lõi ja lõikas välja esimese artikli, mille pealkiri teatas veendunult – «Keegi ei või kahelda».

Sellest artiklist sai Variku kollektsiooni nurgakivi. Ta on paksudesse köidetesse kogunud pea kõik omal ajal Eesti lehtedes ilmunud artiklid Moskva olümpiamängude ja Tallinnas peetud olümpiaregati kohta.

See esimene artikkel pärineb 1974. aasta Spordilehest, kui rahvusvaheline olümpiakomitee langetas Viinis otsuse 1980. aasta olümpiamängude kohta. Mänge oli Moskvasse tahetud juba 1976. aastaks, kuid siis peeti need Montréalis.

Pärast seda otsust oli Varikul uus hobi sündinud.

Esimeste aastate kogumistööst vormus köide, millest saab lugeda olümpiaks valmistumisest ja suurehitistest, mida sel puhul Tallinna, aga muidugi ka Moskvasse rajati.

Lehed kirjutasid Piritale purjespordikeskuse rajamisest, Narva maantee uushoonestamisest, teletorni, linnahalli, lennujaama ja Olümpia hotelli ehitusest.

Muidugi ka sellest, millised asjamehed kohal käisid.

«Käisin tookord päris palju Tallinnas, olin Põlva KEKis peamehaanik ja aitasin ehitada praegust linnahalli, mille liimpuidust kaared on Põlvas tehtud,» räägib Jüri Varik. «Eks selle tõttu sain regatile ka preemiapiletid. Olümpiaobjekte ehitada polnud keeruline, sest rahastus oli väga hea.»

Peale selle, kuigi nüüd räägitakse, et Tallinna regatt peeti okupeeritud riigis, oli tookord tunda pigem vabatahtlike suurt toetust.

Poliitilised mängud

Kaks järgmist köidet on pühendatud mängudele – sportlastele, võistlustele, võitudele.

Üks külg kuulutab, et võrkpallur Viljar Loor on olümpiavõitja, teisel on suur pilt kolmikhüppaja Jaak Uudmäest. Ja siis veel kümneid ja kümneid lugusid ja fotosid.

Fotode kohta kommenteerib Varik, et tookord Eesti pressis ilmunud fotod olid niru kvaliteediga ja nii otsis ta illustreerivat materjali välismaistest ajakirjadest, peamiselt Ida-Saksa omadest.

Varik räägib, et tema eesmärk ei olnud lihtsalt artiklid kokku korjata, vaid kujundada nendest oma käega tehtud raamat. Nii on mõnd artiklit, mis tema köite formaadiga ei sobinud, tulnud lõikuda ja lõike ümber kleepida.
Köidete tiitellehed on ta ise kalligraafiliselt kujundanud.

«Pidin minema kunstnikuks õppima, aga kuna eesti keel oli vilets, rääkisin üksnes Võru murret, siis ei lastud kunstiakadeemiasse sisse,» räägib ta.

Ka punasekaanelised köited on enda tehtud. Varik lisab, et peale olümpiakogumike on ta köitnud veel üksnes kaks matkakogumikku – ta on elu aeg olnud matkasportlane.

Pärast mänge anti Eestis välja raamatud nii Moskva olümpia kui Tallinna olümpiaregati kohta. Varik ütleb, et need on kindlasti kokkuvõtlikumad ja pildirohkemad, aga tema kogu infomaht on suurem. Sellest varamust sai omal ajal, kui Varik veel tõsine kilvar oli, ammutada hulga mälumänguküsimusi.

Kuivõrd toona lehes kirjutatu klapib sellega, mis nüüd olümpia kohta kirjutatakse?

«Mis spordist kirjutati, oli küllap ikka aus,» leiab Varik. «Need olid poliitilised mängud, poliitiline tegevus oli mõlemalt poolt võimas. Kuid ka mängud olid võimsad hoolimata sellest, et paljud riigid boikottisid. Ega mängude käigus see poliitika nii väga välja ei paistnud.»

Moskva mängudest jäi kõrvale 68 riiki, enamasti protestides nii Nõukogude vägede Afganistani tungimise vastu.

Plaan ära kinkida

Mis tähendus sellel artiklikogul on? «Eks see ole unikaalne koondatud ajaloomaterjal, need vähesed inimesed, kes on näinud, on ütelnud, et seesugust ei oleks osanud ette kujutadagi,» lausub Varik. Ta ise on viimasel ajal mõelnud, et teeb köidetest enda tarbeks koopiad, aga originaalid kingib olümpiakomiteele.

Variku kogu ei piirdu aga üksnes lehes ilmunuga. Näpuotsaga on muudki, olümpiaregati pileteid, kavasid, postkaarte, muid suveniire. Loomulikult maskotiks olnud Miša ja Vigri, aga ka Pirita olümpiaküla võti ning isegi üks tõrvik, mida Tallinnas olümpiatule toomisel kasutati.

«Eks kogumisele aitas kaasa tutvumine Ivar Kallioni ja Arnold Greeniga,» täiendab Varik.

Kallion oli olümpia ettevalmistuse aastatel tänases mõistes Tallinna linnapea, Green olümpiaregati korraldaja.

Varik ütleb, et suurem kogumine kestis tal 1982. aastani, pärast seda jäi artikleid  vähemaks. Aga üks köide on veel vaja koostada, materjal ootab.

«Kui pensionile jään, võtan ette,» muhleb Varik. Ta saab tuleval nädalal 65. Kui ta koguga alustas, oli 27-aastane ja Moskva mängude ajal 33-aastane.