ELU ISE ⟩ Suur hulk lante ja veealune kaamera ei taga päeva lõpuks kalahunnikut. Nutti on vaja!

Karatetreener ja kirglik kalamees Gediminas Jürjo püüdis nädal tagasi Emajõest mõned väiksemad ahvenad. Tartus Vabadussilla all on tema sõnul eriti hea harjutada kalapüüki lastel. Foto: Kristjan Teedema

Emajõgi pakub ka Tartus kalameestele omajagu katsumusi. Kõrged piirded muudavad saagi kättesaamise küllalt keeruliseks, kivide vahele või roostikku jäävad tihti landid kinni ning mõneeurone kadu on tavapärane.

Kannatlikele kalastajatele tasub vaev end enamasti ikkagi ära, sest püügipäeva lõpuks võib kotis olla mitu viisakat ahvenat ja latikat, vahel ka parajas suuruses kohad või haugid ning hea õnne korral isegi angerjas.

Ehkki karatetreener ja kirglik kalamees Gediminas Jürjo on kalavetel väga kogenud tegija, kalastas ta Tartu linnas Emajõe ääres möödunud nädalal alles kümnendat korda.Tavaliselt eelistab ta kalastuskohti linnakärast eemal, olgu selleks siis Emajõgi, Peipsi, Lämmi- või Võrtsjärv. Aga ka Valgamaal asuv Aheru Suurjärv.

Lastega koos kalale

Jürjo rääkis, et Tartu ülikooli Delta hoone vastaskaldal kohe silla all on lastel hea kalastamist õppida. Seal käib ta ka oma kaheksa-aastase tütrega harjutamas. «Teinekord on nii palju lapsi reas, et ma ise ei jõuagi kala püüda. Vaheta muudkui lante, seo uusi sõlmi ja aita kinni jäänud lante kivide vahelt päästa,» kirjeldas ta.

Kui enne perelisa saabumist – nüüd on Jürol kaasaga lisaks nooremad kaksikud tüdrukud – käis mees iga nädal kalal oma neli korda, siis nüüd leiab ta selleks aega paaril korral. Aga selliseid nädalaid, mil Jürjo üldse kalal ei käi, on haruharva.

Möödunud nädalal püüdis ta Emajõest mõned väikesed ahvenad ja kaks tõugjat. Et tõugjas on kaitsealune liik, tuli nood tagasi vabadusse lasta. Möödus teinegi kalamees, kes väitis, et tema viib kõik püütud kalad koju. «Siin pildil on viiekilone tõugjas, selle lasin tagasi, sest tal oli kiip sees. Muidu võtan ikka kaasa,» rääkis ta telefonist pilte demonstreerides.

Jürjo sõnul on röövpüük Eestis suur probleem ning keelatud püüki on ta isegi näinud ja sellest tuttavate kaudu ka korduvalt kuulnud. Eestis on ligi 160 000 harrastuskalastajat ning tema arvates võiks neist vaid 100 000 olla igati tublid seadusejärgijad. Ja seda hoolimata sellest, et lapsedki teavad, et kudevate, kaitsealuste või alamõõduliste kalade püüdmine mõjub negatiivselt nende arvukusele. Mõistlik on lasta neil kosuda ja püüda hiljem, kui selleks on luba väljastatud, ning rõõm kopsakamast saagist on suurem, arvab Jürjo.

Jürjo varustuses on tohutu hulk lante. Sellel pildil on näha vaid väike osa neist. Foto: Kristjan Teedema

Tarvilikud tarkused

Et vältida alamõõdulise kala püüdmise eest trahvi saamist, on iga ausa kalastaja varustuse hulgas mõõdupuu, olgu selleks mõõdulint, landikarp, kalastuskast või märge ridval. Siingi on omad tarkused tarvilikud: näiteks koha püüdes tuleb olla mõõtmisel väga tähelepanelik, sest kangeks muutunud kala tõmbub mõnikord suisa poolteist sentimeetrit lühemaks. «Natuke annab tagasi venitada, aga päris kahte sentimeetrit mitte,» muigas Jürjo.

Kaameraga näeb kohe ära, kus kala on, ja siis saab talle landi nina alla visata, kirjeldas Gediminas Jürjo.

Rääkides vastutustundetult käitumisest veekogude ääres, viis Jürjo jutu Annikorus asuvale Kentsi paisjärvele, mida alles hiljuti puhastati ja kuhu taasasustati kümneid tuhandeid ilusaid ahvenaid. «Ajal, mil kalad polnud veel uue elukohaga harjunud ja käitusid rumalalt – teisisõnu andsid end väga kergesti kätte –, ei pidanud mõned mehed paljuks sealt ahvenaid lausa seguvannidega välja tassida,» meenutas ta. Pikema jututagi on arusaadav, kuidas selline ahnus Kentsi järve tulevasele kalarikkusele mõjus.

Teisalt teab Jürjo kinnitada, et kala mälu pole sugugi vaid kolm sekundit, nagu rahvas tavatseb tögada. Seda oli näha ka nüüd Delta juures kalastades: kui esimesed ahvenad tulid konksu otsa kiiresti, siis mida aeg edasi, seda kesisemaks kala võtt jäi. Sama moodi õppisid ka Kentsi paisjärve ahvenad. «Praegu seal kalastades on võtt oluliselt kesisem. Järve päris tühjaks pole võimalik püüda, kala pole rumal.»

Just sellepärast, et kala õpib, on kogenud kalamehel erinevaid püügiriistu ja sinna otsa käivaid lante mitu kasti, karpi ja kohvrit, üks värvilisem kui teine. «Ühel päeval töötab üks, teisel päeval teine,» selgitas ta. Landid võivad olla väga erinevad: on olemas kalakujulised erineva värvi ja keelega landid voblerid, millega püütakse röövkala. On ka plekklandid, mis võivad olla nii suured kui väikesed, sädelevad või värvitud, vahel ka pöörlevad. Landi suurusest ja kujust sõltub, kui sügavale see vees läheb ja kuidas mängib. Landi mäng meelitab röövkala seda rabama.

Lisaks on kummilandid, mis võivad helendada või olla isegi meelitava lõhnaga. See maailm on lõputu!

Ahvenat püüdes jäi eelmisel nädalal Tartu kesklinnas konksu otsa ka kaitse all olev tõugjas. Tolle lasi Jürjo nagu kord ja kohus vabadusse tagasi. Foto: Kelly Olesk

Lant ise ei püüa

Siiski on suurest hulgast lantidest vähe kasu, kui kaldal või paadis olev mees ei tea, kust või kuidas püüda. Kõige olulisem ongi teada, kus kala asub ja millised elukombed tal eri aastaaegadel ja ilmaoludega on. Ühelt poolt saab mõelda loogiliselt ja toetuda loodusteadustele. Näiteks palava ilmaga on kala sügavamal. Ent tänapäeval on appi võetud ka nutikad seadmed, mis teevad kalapüügi lihtsamaks, ühtlasi põnevamaks.

Nii käib ka Gediminas Jürjo vahel kalal pimesi, aga teinekord kasutab veealust kaamerat. «Kaameraga näeb kohe ära, kus kala on, ja siis saab talle landi nina alla visata,» ütles ta. Ehkki kaamera abil püük paistab ülilihtne viis õhtusöök kindlalt lauale saada, pole see päris nii. Tegelikult on kõige soodsam värsket kala osta turult, sest otsepilti näitav veealune kaamera maksab koos kõige vajalikuga üle 3000 euro.

Pealegi pole ka vingest kaamerast alati niipalju kasu, et saak kindel oleks. «Kui kala ei võta, siis on kaks võimalust. Kas tal on suu kinni või asub ta mujal,» jätkas Jürjo. «Kui suu on kinni, siis on suu kinni. Sa võid erinevaid lante proovida ja meelitada, aga sellest ei pruugi kasu olla.»

Ehkki Emajõgi on kalameeste seas üks meelisveekogusid, on Jürjo meelest kõige parem siiski Peipsi. Sinna tahab ta ikka ja jälle jõuda: et nüüd, sügise hakul läheb vesi jahedamaks, muutub ka kala krapsakamaks. Ka keeluajad on läbi saanud ning kala võib küllalt vabalt püüda.

Keskkonnaamet kogus mullu röövpüüdjatelt ligi 80 000 eurot trahve

Selleks et kalapüük oleks kontrolli all ning kudeajal saaksid vee-elukad rahulikult toimetada, käivad keskkonnaameti inspektorid tegemas kontrolli. Ametnikud hoiavad silma peal, et alamõõdulised kalad saaks kosuda, kalastajatel oleks püügiluba, kudeajal püügirahu ning püügivahendeid täpselt nii palju, kui mitme eest on tasutud.

Keskkonnaameti Jõgeva- ja Tartumaa büroo juhataja asetäitja Tanel Türna sõnul ei saa keeluajal või keelatud kohas toimuv röövpüük olla ühelgi juhul lubatud. «Kõik keelud ja piirangud on vajalikud kalade populatsiooni säilitamiseks,» rõhutas ta.

Kalapüügi valdkonnaga seotud rikkumistest on levinuim harrastuspüügiõiguse eest enne õnge vette viskamist tasumata jätmine. Järgnevad rikkumised, kui on kalastatud keeluajal või -alal ning püütud alammõõdulisi kalu. Samuti on levinud rikkumine, kui kalastaja kasutab samaaegselt lubatust rohkem püügivahendeid.

Keskkonnaamet teeb kõige enam reide kudeaegadel. Mullu kontrollisid järelevalveinspektorid Emajõel kalapüügi reeglitest kinni pidamist 68 korral.

Türna märkis, et näiteks kaitse alla olevat tõugjat on Emajões suhteliselt palju. Neid on välja püüdnud harrastuskalamehed, samas on liik sattunud ka kutseliste kalurite püügivahenditesse. Ta lisas, et kalastajate teadlikkus on kasvanud ning kalad lastakse enamasti eluvõimelistena jõkke tagasi. Sel aastal ei ole keskkonnaametnikud pidanud tõugjate püügi pärast väärteomenetlusi alustama.

Ametnikud alustasid eelmisel aastal Emajõel kalapüügiga seoses 35 väärteomenetlust. Üle-eestiliselt oli mullu keskmine trahv veidi üle 200 euro. Kokku tehti trahve ligi 80 000 euro eest. KELLY OLESK