Psühholoogid, koolid ja vanemad võitlevad koos, et lapsed taas päriselus suhtlema saada

Üks avalikele pöördumisele allakirjutanu on Tõrvandi kooli direktor Kristi Aria (keskel), kes tutvustas 1. septembril president Alar Karisele (vasakul) kooli võtteid nutisõltuvusega võitlemiseks. Foto: Margus Ansu

Mitmed psühholoogid, professorid ja koolide esindajad läkitasid ühisavalduse president Alar Karisele, peaminister Kristen Michalile, haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele ning terviseminister Riina Sikkutile, milles nad väljendavad muret nutiseadmete kasutamise pärast koolides.

Väljendame muret olukorra pärast, kus paljudes Eesti koolides puuduvad reeglid isiklike nutiseadmete kasutamiseks või ei suudeta olemasolevaid reegleid jõustada, kirjutavad pöördujad ühises avalduses.

«Üha kasvav hulk teadusuuringuid näitab seoseid nutiseadmete piiramatu kasutamise ning laste vaimse ja füüsilise tervise halvenemise, õpiraskuste ning sotsiaalsete probleemide, sealhulgas küberkiusamise, vahel. Olukorra tõsidust rõhutab ka UNESCO mullune üleskutse loobuda ülemaailmselt koolides isiklike nutiseadmete kasutamisest,» seisab kirjas.

Digitaalne hooletus

Nii psühholoogid, professorid, koolijuhid kui õpetajad, kelle seast paljud on ka ise lapsevanemad, rõhutavad, et peavad oluliseks õppetöö käigus laste digipädevuste arendamist, kuid samas soovivad juhtida tähelepanu asjaolule, et vaatamata koolide pingutustele jäävad paljud lapsed koolivahetundides digitaalselt hooletusse.

Pöördumise algataja, Tartu ülikooli teoreetilise filosoofia teadur Vivian Puusepp kasvatab kolme- ja kuueaastast last, kellel isiklikku nutiseadet veel pole. Ta soovitas teistelgi emadel-isadel nutiseadme soetamise lükata võimalikult kaugesse tulevikku.

«Paljude lapsevanemate meelest on tagumine aeg lapsele nutitelefon osta siis, kui laps läheb esimesse klassi. Kuid seitsmeaastasel lapsel ei ole tegelikult seda reeglina veel vaja,» usub Puusepp.

Üks hullemaid asju on see, et isegi kui laps teeb oma telefonis nii-öelda toredaid asju, siis kui ta teeb seda igas vahetunnis, jäävad paljud muud asjad tegemata – lapsel jääb puhkamata, teistega suhtlemata ja värskes õhus liikumata, hoiatas Puusepp. Kui laps piisavalt ei puhka, ei saa ta hiljem tunnis keskenduda.

«Suur probleem on seegi, kui laps on pidevalt nina ekraanis, seda vähem oskab ja tahab ta suhelda,» sõnas Puusepp. «Uuringutest selgus, et üha enam lapsi eelistab ekraani vahendusel suhtlust päriselt suhtlemisele. Nii ei õpi lapsed elulistes ja päris olukordades suhtlema, vaid hakkavad selliseid olukordi lihtsalt vältima, muutuvad üksildaseks ja õnnetuks.»

Lisaks on oht, et kui laps veedab palju aega sotsiaalmeedias, mis ei ole talle eakohane, hakkab see tema minapilti mõjutama ja tekivad probleemid.

«Eestis võiks rohkem mõelda sellele, kuidas teadlikumalt laste nutiseadmekasutust reguleerida. Mitte, et me sooviks olla masinapurustajad, aga praegu on koolides minu meelest kakofoonia – vahel justkui proovitakse midagi piirata, samas kardavad õpetajad konflikte ja pidevalt on üks suur võitlus,» rääkis psühholoog Kätlin Konstabel. «Samas on teada, et paljudes riikides on riiklikul tasemel jagatud soovitusi, ka lausa seaduse tasemel, kuidas tegelikult saab koolis võtta vastu teatud reeglid.»

Avalduses viidatakse probleemile, et haridusministeerium on seni antud valdkonna täpsemalt reguleerimata jätmist põhjendanud koolide autonoomiaga. Kuigi paljudes õppetööd puudutavates küsimustes on koolide autonoomia oluline, kutsuvad pöördujad riigijuhte üles tõsiselt kaaluma üleriigiliste meetmete rakendamist seoses õpilaste probleemse nutiseadmekasutusega.

«Palume, et riik töötaks hiljemalt järgmiseks õppeaastaks välja selged reeglid nutiseadmete kasutamiseks koolikeskkonnas, et toetada meie laste vaimset ja füüsilist tervist, arengut, heaolu, õppeedukust ja turvalisust,» pöördutakse valitsuse poole.

Samuti peavad pöördujad oluliseks, et riik toetaks ja nõustaks koole meetmete rakendamisel ning panustaks rohkem digihügieeni ja digipädevuste õpetamise arendamisse. Lisaks tuleks riigil tegeleda ühiskonna teadlikkuse tõstmisega nutiseadmekasutuse ohtude osas.

«Omalt poolt julgustame koole keelustama õpilaste isiklike nutiseadmete kasutamise koolipäeva jooksul (välja arvatud õppeotstarbel või erandjuhtudel, näiteks tervislikel põhjustel), et vahetundides saaksid lapsed puhata, omavahel suhelda, liikuda ja mängida ning tundides keskenduda õppimisele,» soovitatakse avalduses.

Erinevad uuringud näitavad, et nutiseadmete kasutamine võib kiiresti muutuda probleemseks, nii et mõne uuringu autorid on nutiseadmeid võrrelnud uue narkootikumiga. Lapsed on haavatavamad kui täiskasvanud, arvestades, et nende aju kontrollmehhanismid pole veel välja kujunenud. Lisaks ohustab laste nutiseadmetega üksi jätmine nende privaatsust ja küberturvalisust, soodustab küberkiusamist ning kokkupuuteid alaealistele sobimatu sisuga, näiteks pornograafiaga.

Võrdlevad uuringud näitavad, et koolides, kus on olemas selged reeglid nutiseadmete kasutamiseks ja kus neid reegleid tõepoolest järgitakse, on laste vaimne ja füüsiline tervis, suhted ning õppeedukus parem kui koolides, kus selliseid reegleid ei järgita.

«Me ei süüdista koole, vaid pigem vaatame ülespoole ja oleks väga abiks, kui kuskilt kõrgemalt jagataks laste füüsilist ja vaimset tervist ning õppimisvõimet toetavaid soovitusi,» selgitas Konstabel.

Päevane nutiannus

Valdav osa eksperte soovitab piirata koolilaste meelelahutuslikku nutiaega päevas poolele kuni kahele tunnile, sõltuvalt vanusest. Koolides, kus nutiseadmete kasutamine on reguleerimata, mööduvad lastel vahetunnid paraku sageli nutiseadmes, mistõttu saavad lapsed päevase «nutiseadme doosi» kätte juba koolis. Samas ei kontrolli vahetundides keegi, mida lapsed nutiseadmetes teevad.

1. septembril käis Tõrvandis uut koolimaja avamas president Alar Karis, kellele tutvustati muu hulgas ka uues koolimajas kehtivaid reegleid nutitelefonide kasutamise osas. Nimelt tuleb Tõrvandis õppivatel lastel koolipäeva alguses oma telefon panna magnetiga suletavasse kotti, mille saab avada alles koolipäeva lõpus. Nii ei pea laps oma telefoni päris ära andma, see on tal kaasas, kuid ta ei saa seda pidevalt näppida.

Postimehe küsimusele, et kui nutisõltuvus on aina süvenev probleem noorte seas, siis kas ka riik kuidagi seda leevendada püüab, vastas president Karis, et selleks on tal olemas lihtne valem – tund aega nutiseadmes ja tund aega õues mängimist.

«Kui laps tahab nutiseadet kasutada kaks tundi, siis järelikult tuleks tal ka kaks tundi õues veeta,» sõnas president 1. septembril. «Eelkõige peaksid last õue mängima suunama lapsevanemad, aga kindlasti ka õpetajad.»

Oma kirjas riigijuhtidele rõhutavad pöördujad, et lapsevanema rollis on nad tihti kohanud argumenti, et lapsevanem võiks kaitsta oma last sellega, et lihtsalt ei soeta oma lapsele nutiseadet, ei luba lapsel seadet kooli kaasa võtta või paneb sellele peale digitaalsed piirangud.

«Paraku ei taga need meetmed, et lapsed ei oleks vahetunnis ninapidi kellegi teise telefonis. Keskkonnas, kus enamikel lastel on nutitelefonid vabalt kasutada, on telefonita lapsel oht sattuda üksildusse ja isolatsiooni, mis omakorda mõjutab halvasti tema vaimset tervist ja sotsiaalseid suhteid,» väidavad spetsialistid.

Pöördumise algatajad on korduvalt juhtinud haridusministeeriumi tähelepanu nutiseadmete probleemi tõsidusele, kuid Eestis pole siiani välja töötatud riiklikul tasandil meetmeid probleemse nutiseadmekasutuse ennetamiseks koolides. Otsused isiklike nutiseadmete kasutamise reguleerimise osas on jäetud iga kooli enda teha ning puudub ülevaade koolide olukorrast ja praktikatest.

«Näiteks Tartu Mart Reiniku koolis pole algklassides lubatud nutiseadmes aega veeta. Kui ma uurisin, et kuidas neil sellega läheb, siis vastati mulle, et selle otsusega oleksid nad justkui andnud õpilastele lapsepõlve tagasi,» sõnas Vivian Puusepp. «Samas vanemates klassides on endiselt vahetunnis vaikus ja lapsed on seina ääres, telefonid käes.»

Avaldusele allakirjutanud:

1. Vivian Puusepp, lapsevanem, Tartu ülikooli teoreetilise filosoofia teadur

2. Karmen Maikalu, Eesti koolipsühholoogide ühingu juht, lapsevanem

3. Anne Kleinberg, Eesti psühhiaatrite seltsi juht, Tallinna lastehaigla laste vaimse tervise keskuse juhataja, lapsevanem

4. Kenn Konstabel, Tervise arengu instituudi juhtivteadur, Eesti psühholoogide liidu president, arvutikasutaja, lapsevanem

5. Kätlin Konstabel, psühholoog, lapsevanem

6. Kristiina Tõnnisson, Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi juhataja, lapsevanem

7. Lemme Haldre, Tartu laste tugikeskuse pediaater, kliiniline psühholoog

8. Kristi Aria, Tõrvandi kooli direktor

9. Jonas Nahkor, Tõrvandi kooli õppejuht

10. Chris Pruunsild, Eesti lastearstide seltsi president, lastehaiguste kaasprofessor

11. Tanel Tammet, Tallinna tehnikaülikooli rakendusliku tehisintellekti professor, lapsevanem

12. Jaan Aru, Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor, lapsevanem

13. Margit Korotkova, ema, vanaema ja Sillamäe eesti põhikooli õpetaja

14. Reigo Reppo, Eesti psühhiaatrite seltsi lastepsühhiaatria sektsiooni juhataja, SA TÜK laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juhataja, lapsevanem

15. Riina Pauklin, Tartu kesklinna kooli õppejuht, lapsevanem

16. Kadri Simm, Tartu ülikooli praktilise filosoofia kaasprofessor

17. Riin Sirkel, Tartu ülikooli antiikfilosoofia kaasprofessor, lapsevanem

18. Tiia Tulviste, TÜ arengupsühholoogia professor

19. Liina Õmblus, Eesti eripedagoogide liidu juhatuse esimees, Pärnu Kuninga tänava põhikooli õppealajuhataja

20. Karin Täht, TÜ psühhomeetria kaasprofessor

21. Dmitri Rozgonjuk, psühholoogiateadlane

22. Triinu Purru, SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht, lapsevanem

23. Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kool arendus- ja kvaliteedijuht, lapsevanem

24. Külli Teder, Lüllemäe põhikooli õpetaja, lapsevanem

25. Mart Kase, Lüllemäe põhikooli direktor

26. Riin Seema, TLÜ, HTI, pedagoogilise nõustamise dotsent

27. Piret Visnapuu-Bernadt, Eesti väikelaste vaimse tervise liidu president, Marienthali kliiniku laste- ja noorukite psühhiaater, psühhoterapeut

28. Katrin Pruulmann, SA TÜK kliiniline lapsepsühholoog-psühhoterapeut, Eesti psühhoanalüütilise lasteteraapia seltsi juhatuse liige, vanaema

29. Grete Arro, TLÜ HTI, hariduspsühholoogia teadur

30. Meili Läänemets, Tartu Mart Reiniku kooli õpetaja, lapsevanem

31. Kristina Viin, lapsevanem, kunstnik, luuletaja

32. Kristiina Ehin, kirjanik ja lapsevanem

33. Silver Sepp, muusik ja lapsevanem

34. Airiin Demir, kliiniline lastepsühholoog

35. Liis Sipsaka, SA TÜK kliiniline psühholoog, lastepsühholoogide ühingu juhatuse liige

Allikas: Vivian Puusepp