:format(webp)/nginx/o/2023/08/28/15554419t1h5dd0.jpg)
/nginx/o/2024/09/19/16367140t1h10f5.jpg)
Harry oli mu lemmikonu. Nägin lapsena aknast, kuidas onu 1941. aastal perega püssimeeste vahel veoautokasti pandi ja küüditati ... Nii meenutab jalgrattatreener Rein Kirsipuu, kes on sündinud 1933 Tartus, oma onu Harry Prüüsi, kaubahoovis tegutsenud tuntud äri üht omanikku.
Kohtusime Rein Kirsipuuga kevadel keskpargis näituse avamisel, ta oli tulnud oma onu fotoga. Kohtumine inspireeris vaatama lähemalt vendade Prüüside kaubamaja ehk kaubamaja Vennad Prüüs lugu.
Aastal 1819 valmis Emajõe äärde ehitusmeister ja arhitekt George Friedrich Wilhelm Geisti ja Caspar Adam Kranhals noorema projekteeritud tervet kvartalit täitev kivist 128 Toscana stiilis sambaga klassitsistlik kaubahoov, mis koondas ühe katuse alla mitmete kaupmeeste 40 poodi ja andis oma klassitsistliku väljanägemisega põhjuse kutsuda Tartut Emajõe Ateenaks.
Esialgu olid kaubahoovis poe avanud ärimehed venelased ja sakslased. Sajandi lõpuks oli kaubahoov muutunud tähtsaks kaubanduskeskuseks Tartus. Tasapisi hakkas lisanduma ka eestlastest poepidajaid, kelle poed tõusid järgmiste kümnendite jooksul silmapaistvateks ärideks.
Jaan Prüüs avas raua- ja värvipoe
Üks nendest uljastest, maalt linna tulnud ja ise end üles töötanud meestest oli Puhja kandi poiss (sündinud Suure-Kongutas 1864) Jaan Prüüs.
Millal täpselt ta Tartusse asus, ei ole teada. Perekonna sõnul oli Jaan esialgu külast külla liikunud kaltsukaupmees. 22. oktoobril 1901 ilmub Postimehes napp teade, et majja Jaama uulits nr 69 on saanud «närude ja vanaasjade sortidesse jaotamise ja müümise koha» avamiseks loa Jaan Prüüs.
/nginx/o/2024/09/19/16367142t1h2335.jpg)
Kaubahoovis alustas ta äri aastal 1907, kui ta võttis üle sealsamas asunud Faure rauakaupade ja talumajapidamistarvete kaupluse. Prüüs pakkus kõiksugust rauakaupa, ehitusmaterjali ja põllutööriistu.
Näiteks kuulutus 1911. aasta ajalehes kutsub ostma «kunda tsementi, riia värnitsat, vändra aknaklaasi, maalerivärve, saksa atru, vedruäkkeid, kreissaagisid, masinarihmasid nöörist ja kaamelikarvast» – remontimiseks ja maja ehitamiseks vajalik kaup.
Äri edenes ning võitis juurde uusi kundesid ka eestlaste seast. Samal ajal ehitati Karlova piirkonnas palju maju, suur osa linnajao hoonestusest valmis 1910. aastatel ja enamik ehitusmaterjalist osteti Prüüsi ärist. Õige pea jäid olemasolevad äriruumid kitsaks, Prüüs laiendas kauplust, ostes juurde kaubahoovi kõrvalkaupluse ruumid.
/nginx/o/2024/09/19/16367141t1hd62c.jpg)
Umbes samal ajal ostis Jaan Prüüs von zur Mühleni perelt Aru mõisa Tartumaal Nõo kihelkonnas, olles üks esimesi eestlasi, kes omandas baltisakslastelt mõisa. Mõisasüda jäi Prüüside kätte ka pärast 1919. aasta radikaalset maareformi ja mõisate riigistamist. Perekonnal õnnestus tookord säilitada isegi pisut rohkem maad, kui maaseadus ette nägi.
1920. aastate esimesel poolel taandus ärile kindla vundamendi rajanud Jaan Prüüs äritegevusest, andis äri aastal 1924 edasi poeg Elmarile ja lahkus pere juurest. Ametlikult küll abielu ei lahutatud, härrasmehena jättis ta äri ja mõisa poegadele ja abikaasale. Aastal 1928 Jaan Prüüs suri.
Vennad tõid ärisse uut hoogu
1920. aastate lõpp ja 1930. aastate algus tõi ärisse uut hoogu ja värskeid uuendusi.
Pärast isa surma ühines äripidamisega Elmari vend Harry, hakates juhtima uut raadiote ja grammofonide osakonda. Aastal 1930 loodi ärile juurde ka jalgratta-, mootorratta- ja fotoosakond, samuti elektrikaupade osakond. Ettevõttest kujunes Lõuna–Eesti suurim varustaja raadiote, grammofonide, jalg- ja mootorrataste ning fotokauba alal.
Mõlema venna tulek äritegevusse tõi kaasa uue energia. Harry oli 1925. aastal lõpetanud Treffneri kooli, aasta varem ka Tartu kõrgema muusikakooli ning asunud ülikoolis õppima agronoomiat (vend Elmar õppis kaubandust ja vend Arnold meditsiini). Kõik poisid kuulusid Eesti Üliõpilaste Seltsi, Harry ka kaitseliitu.
Harry Prüüsi esimene abielu lõppes traagiliselt. 1930. aastal läks abikaasa Selma Perv-Prüüs vabasurma.
Raadioasjandus oli arenev ala, turule tuli järjest uusi vastuvõtjaid ning raadiote läbimüük suurenes aasta-aastalt. Raadioaparaatide müügiga omandasid Prüüsid üleriigilise kuulsuse.
Tehnika paelus noori. Soov olla moodne ja sammuda kaasa uue ajaga oli tollal õhus, uued moodsad tehnikasaavutused tõmbasid ligi ning tekitasid määratut huvi ja imetlust. Isa rajatud raua- ja ehituskaupade kauplus arendati moodsaks tehnikasaavutuste kaubamajaks.
Samal ajal oli alanud raadioajastu. Raadio kasutusele tulek oli inimestele midagi erakordset, uut tüüpi ajaviide, mis andis uue ja vaimustava kogemuse. Esimest korda demonstreeriti raadiot Eestis aastal 1921, regulaarselt alustas ringhääling aastal 1926. Ilmselt oli vendade enda suur tehnikahuvi, samuti turu nõudlus põhjuseks, miks nad asusid tegelema raadioasjandusega.
Raadio oli 1920. aastate alguses luksusese, mida said endale lubada vähesed. Tavaliselt osteti see järelmaksuga. Raadioaparaatide arv aga kasvas. 1930. aastate lõpuks oli vendade Prüüside kaubamaja müünud juba üle 5000 aparaadi ja pakkus raadioaparaate ka rendile.
/nginx/o/2024/09/19/16367143t1h1b2b.jpg)
Kui välismaa raadiote sissevedu oli raskendatud, ehitati raadiovastuvõtjaid ka ise käsitööna, vajalikud detailid telliti välismaalt. Nii hakkasid ka Prüüsid 1930. aastatel neid oma töökojas valmistama. Selleks ajaks oli rahva elujärg ja ostujõud paranenud, järjest rohkem oli neid, kes said lubada endale moodsat ja ilusat elu.
Raadioasjandus oli arenev ala, turule tuli järjest uusi vastuvõtjaid ning raadiote läbimüük suurenes aasta-aastalt. Raadioaparaatide müügiga omandasid Prüüsid üleriigilise kuulsuse.
/nginx/o/2024/09/19/16367148t1h3e91.jpg)
Suurt huvi pakkusid ka nende omakonstrueeritud valjuhääldid. Tollase ajakirjanduse põhjal olid need tehnika viimane sõna. Näiteks 1933. aasta üldlaulupidu kanti raadio kaudu üle, vennad Prüüsid paigaldasid koostöös linnavalitsusega Politseiplatsile ja Vabaduse puiesteele valjuhääldid, mis tõid laulupeo tartlaste ette.
1934. aastal Vanemuises toimunud Tartu kunsti ja kirjanduse klubi organiseeritud Viie-ballil seadis vendade firma peoruumidesse üles valjuhääldid, mille kaudu said erinevates ruumides, sh einelauas, viibijad võimaluse jälgida kõike, mis sündis teistes ruumides ja laval.
/nginx/o/2024/09/19/16367153t1h0c4c.jpg)
Augustis 1937 on ajalehes pikk ülevaade Tartu näitusest. Näituseväljakule seati üles Prüüside «häälekõvendajad», et näituse avamiselt puhta heliga raadioülekannet teha. Et vältida rikkeid ja katkestamist ettekannete ajal, paigaldati valjuhääldite kaablid maa sisse.
Äril läks hästi. Kaubamaja tegeles ka elektriinstallatsiooni töödega ja selleks oli vaja elektritarvikuid. Lihtsam oli neid ise toota.
1936. aastal avas Harry Prüüs koos Richard Trikkaga elektritarvete tööstuse Laial tänaval, kus valmistati kaitsmeid, jaotuskarpe, harutoose, elektripliite, elektrikastruleid, keedunõusid, termostaate jms. Samal aastal seati Tiigi tänav 78 keldrisse sisse portselanivabrik, kus valmistati portselanist elektritarvikuid (piibud elektrijuhtmetele jms).
Aasta 1936 oli väga oluline vendadele ka isiklikus plaanis: Elmar abiellus Ernaga jaanuaris ja Harry Kariniga mais.
Muidugi olid äris oma tõusud ja mõõnad. Kindlasti oli ka nooruse rabedust, vennad olid 1930. aastatel ju ise 30. eluaastates.
Näiteks 1930. aastate lõpus tekkis tõsine probleem vekslitega, üks vendadest oli neid kergel käel välja andnud sõpradele-tuttavatele. Rein Kirsipuu mäletab, et äri päästmiseks ja olukorra lahendamiseks müüs tema ema Amanda maja Tiigi tänaval ning koliti üürikorterisse. Vennad andsid tasuks õele portselanivabriku. Tehing jäi küll vormistamata, millest oli 1941. aasta küüditamisel ehk isegi kasu.
/nginx/o/2024/09/19/16367150t1h7eb0.jpg)
Kokkuvõtvalt olid 1930. aastad äri ajaloos siiski helge aeg. Aastal 1938 maksuametile esitatud andmete põhjal oli kaubamaja teenistuses kaheksa müüjat, üks kassapidaja, seitse ametnikku, neli õpilast, kaks õpipoissi ja üks kerge veoauto. Äril olid harupoed Petseris ja Valgas.
Mootorrattad ja hobuseta vankrid
Prüüsid olid ka Tartu tuntuimaid jalgrattamüüjaid. Äri jalgrataste osakond pakkus rikkalikku valikut. Nende kaubamajas asus Rootsi firma Husqvarna jalgrataste ainuesindus Tartus. Neid rattaid peeti meie teeolude jaoks parimaks.
/nginx/o/2024/09/19/16367146t1h0552.jpg)
Tol ajal oli Eestis kõige populaarsem mootorratas Harley-Davidson, seejärel tulid Euroopa taustaga DKW ja NSU, mida sai osta ka Tartus kaubahoovist Prüüside ärist. Mõlemad vennad olid suured motohuvilised. Statistika järgi oli 1929. aastal Tartus 16 mootorratast. Huvi motospordi vastu kasvas, see oli uus ja vaimustav asi.
/nginx/o/2024/09/19/16367147t1h44c9.jpg)
Tehnikaspordi populariseerimiseks hakkas Eesti Motoklubi 1930. aastatel Euroopa eeskujul korraldama tähesõite. Esimesel aastal võtsid sõidust osa ainult mootorrattad, edaspidi sõitsid ka autod.
Esimene tähesõit Eestis toimus juunis 1931. Sõideti marsruudil Tallinn–Pärnu–Viljandi–Tartu–Mustvee–Jõhvi–Narva-Jõesuu, kokku 505 km. Tähesõidust võttis osa 72 ekipaaži ja võistluse võitis Elmar Prüüs. Kolmandal tähesõidul 1933. aastal osales ka Harry, tal õnnestus võita mootorrataste esimeses klassis kolmas koht. Sõit tollastel teedel-tänavatel oli muidugi paras katsumus, sest tänapäeval tavalist asfaltkatet maanteedel veel polnud.
Olulisema muutuse 20. sajandi linnaliiklusse tõi autode ilmumine. Nende kohta öeldi tollal jõuvanker, bensiinihobu, vanker ilma hobuseta. Mootorsõidukeid oli linnapildis vähe ning need äratasid huvi.
/nginx/o/2024/09/19/16367149t1h182e.jpg)
Teise maailmasõjani jäi teedel põhiliseks liiklemisviisiks ikkagi sõitmine hobuvankri ja voorimeestega, kuigi autosid tuli järjest juurde. Statistika järgi oli Tartus aastal 1920 kaks sõiduautot, 1925. aastal 66 autot ning aastal 1929 juba 186 mootorsõidukit (neist 147 taksod). Enamik inimesi ei saanud endale lubada autot. 1930. aastatel sai nende levik sisse uue hoo, aegamööda muutus auto ka tavalisele inimesele kättesaadavamaks.
Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli Adler Eestis levinud automark. Statistika järgi oli 1926. aastal Eestis kaheksa Adlerit, 1940. aastal aga juba 108. 1930. aastate teisel poolel esindas seda marki Eestis AS Tormolen ja Ko. Vendade Prüüside kaubamajas asus selle firma Tartu esindus.
Esimene naine sai autojuhiloa Tartus 1927. aastal. 1930. aastatel oli rooli keeravaid daame linnaliikluses juba sagedamini näha. Autojuhiluba oli nii vendade õel Amandal kui Harry abikaasal Karinil.
Harry oli reisisell, kes sõitis Euroopa läbi oma autoga. Kaugemate retkede sõiduvahend oli tollal tavaliselt rong, küll aga hakkasid ka autoomanikud tegema autoretki Euroopasse.
/nginx/o/2024/09/19/16367144t1h8914.jpg)
Arhiiviallikate põhjal tegi Harry 1930. aastatel kaks pikemat automatka. 1935. aastal taotles ta välispassi kuueks kuuks äri- ja huvireisiks Belgiasse ja teistesse maadesse. «Täna läks pikemale huvimatkale Lääne-Euroopasse K.-m. Venn. Prüüsi kaasomanik Harry Prüüs,» kirjutab Postimees 6. juulil 1935. «Kaasa sõitis arhitekt Kirsipuu ühes abikaasaga. Huvimatk teostatakse «Adler» väikeautol. Reisi lõppsihiks kujuneb Brüsseli maailmanäitus.»
Nimetatud arhitekt, Rein Kirsipuu isa Artur Kirsipuu (1897–1984, õppis 1921–1927 Berliini tehnikaülikoolis, 1929–1934 töötas Tartu linnaarhitekti Arnold Matteuse abina) oli Harry õemees. Seega sõitsid Euroopasse vend, õde ja õemees üheskoos.
1938. aastal taotles Harry välispassi koos abikaasaga ärireisiks Saksamaale, Ungarisse, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Reis toimus Valga piiripunkti templite järgi 9. aprillist 12. maini 1938. Eriti Saksamaal ja Itaalias olid 1930. aastate teisel poolel maanteed väga heas korras, betoonist ja asfaldist, tolmuvabad ja hästi hooldatud. Eesti killustiku- ja kruusateed ei vastanud veel mootorsõidukite vajadustele.
Meeskond sõitis pärast võidukat jalgpallimatši tsiklitel läbi linna
/nginx/o/2024/09/19/16367151t1hb4b9.jpg)
1930. aastatel oli vendade Prüüside äril oma jalgpalli- ja korvpallimeeskond, pallivõistlused ettevõtete vahel olid tollal levinud. Eriti hoogsad ja populaarsed matšid Tartus peeti Jänese kaubamaja ja vendade Prüüside kaubamaja vahel. Ühest sellisest linnas elevust tekitanud jalgpallikohtumisest kirjutab Postimees 9. juulil 1936.
«Kahe kaubamaja Vennad Prüüsi ja K. Jänese vaheline jalgpallivõistlus algas kolmapäeval täpselt kell 7 Karlova spordiväljakul. Kaubamaja Vennad Prüüsi mehed olid ilmunud väljale sinistes särkides ja valgetes pükstes, kuna firma Jänese meeskond kandis halli särki ja musti pükse. Mõlema meeskonna liikmetel olid peale selle veel dressi esiküljel firmade nimetähed.»
Võistlus lõppes tagajärjega 8:0 vendade Prüüside kaubamaja kasuks. Pealtvaatajaid oli kogunenud õige rohkesti. «Meeleolulist muusikat anti heliplaatidelt,» on kirjas ajalehes. «Peale võistlust sõitis Vennad Prüüsi kaubamaja meeskond mootorratastel läbi linna oma kaubamaja juurde, viies kaasa ka võidetud karika.»
Võidukarikas on praegu hoiul Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis.
Kristi Musteikis
Traagilised aastad 1940 ja 1941
Kui Nõukogude Liit oli aastal 1940 okupeerinud Eesti Vabariigi, natsionaliseeriti vendade Prüüside kaubamaja ja liideti Tartu kaubanduse keskuse Tartu kontoriga. Kaubamaja hävis koos kogu kaubahooviga teises maailmasõjas südalinnas puhkenud ulatuslikus tulekahjus 20. juulil 1941. Vennad peredega ja nende ema Johanna küüditati 14. juunil 1941 Siberisse – mehed saadeti karistuslaagrisse ja naised asumisele.
Siiajääjad ei kujutanud ette perekonnaliikmete saatuse tõsidust Siberis. Usuti, et olukord on ajutine ning vabadus ja pereliikmed tulevad tagasi. Normaalne inimene ei osanud sealseid metsikusi ette kujutada.
Küüditamisest pääses õde Amanda perega. Amanda ja Artur Kirsipuu peres kasvas kolm last: Mall (1929) ja Rein (1933) ning esimesest abielust Heli (1921). Artur Kirsipuu oli osalenud Vabadussõjas, nendegi pere oli küüditatute nimekirjas, aga imekombel nad pääsesid. Ilmselt vajati tankitõrjekraavide kaevamisel inseneriharidusega mehi.
1941. aasta sügisel algas Eestis Saksa okupatsioon (1941–1944). Saksa võimud soosisid erakaubandust ja pooldasid eraettevõtete tagasiandmist inimestele. Kuna vennad olid peredega küüditatud ja neil ei olnud võimalust äri tagasi taotleda, asus õde Amanda asju ajama, taotledes võimudelt luba rakendada äri uuesti tegevusse.
/nginx/o/2024/09/19/16367152t1h1a11.jpg)
Esmalt palkas ta mehed, kes kaevasid põlenud kaubahoovis asunud kaubamaja keldritest asjad välja, et panna äri uuesti käima. Sealt tuli välja hulk tööriistu ja metallikaupa. Kõige tähtsam leid oli aknaklaasi kastid – hädavajalik kaup sõjaaegses olukorras. 20. novembril 1942 sai äri tegutsemiseks loa endise nime all ja võis kaubelda peenrauamaterjali, ehitusmaterjali, klaasi, jalgrataste, fotokaupade ning elektritarvetega. Äri avati raeplatsil Tartu Panga majas tollase aadressiga Adolf Hitleri plats 20.
38-aastane Harry mõisteti surma ja lasti maha 1942. aastal Sverdlovski oblastis Sosvas asunud NKVD karistuslaagris Sevurallag. Tema vennad Arnold ja Elmar surid samas vangilaagris ebainimlikes tingimustes. Asumisel suri ema Johanna samuti 1942. Elmari abikaasa Erna suri tiisikusse ja nälga aastal 1951. Tagasi tulid asumiselt Tomski oblastist vaid Viive ning Harry abikaasa Karin koos Ülle ja Siberis sündinud Erikaga.
Dokumendid ja mälestused
- Artiklis on kasutatud rahvusarhiivis säilitatavaid dokumente.
- Artikli autor on eriti tänulik Rein Kirsipuule, Viive Prüüsile, Erika Prüüsile ja Jan Jasinskile.
- Rein Kirsipuu 2010. aastal kirja pandud mälestusi tema ema- ja isapoolsest suguvõsast saab lugeda Tartu linnamuuseumi järgmises aastaraamatus (nr 25/2025).
- 12. oktoobrini saab keskpargis vaadata näitust «Südalinna sündimised», mis annab ülevaate selle piirkonna, sealhulgas kaubahoovi ajaloost.