SUUR LUGU ⟩ Kultuuripealinn Bad Ischl ja Salzkammergut! Nagu maapealne taevas, vaid parajalt üle soolatud

Mis on Tartu kui Euroopa kultuuripealinna mõte? Kui inimkeeli vastata, siis vist see, et veenda iseennast ja naabreid selles, millised meistrid me ellujäämiskunstides oleme. Näidata maailmale, et eestlastel on teadmisi ja nippe, kuidas 1,3-miljonilise rahvusriigina mitte kaduda ning kuidas tervest Lõuna-Eesti pärandkultuurist ja esivanemate tarkusest kantuna on võimalik ehitada parem homne.

Mis võiks olla Tartust 2000 kilomeetri kaugusel Austrias asuva Bad Ischli ja selle ümbruskonna Salzkammerguti kui Euroopa kultuuripealinna mõte?

Sest kui elada Austria Alpides, maaliliste mäetippude, kristallselgete järvede ja sügavate orgudega piirkonnas, mis on olnud kuurort juba sajandeid, siis mille poole on inimestel seal veel püüelda?!

Keisri Franz Josephi ja tema väljavalitu Sissi portreed hotellis, kus nad kihlusid. Foto: Aime Jõgi

Kogu see piirkond on Euroopa aristokraatia ja kuulsate loovinimeste jalajälgi täis, alates keiser Franz Josephi ja tema abikaasa Elisabethi ehk Sissi romantilisest loost.

Esplanaadi tänava nukuliku ilmega Austria hotellis, mis nüüd on Bad Ischli linnamuuseum, keiser Franz Joseph oma Sissiga 1853. aastal kihluski. Nende pulmad said Austria monarhia ajaloo olulisimaks sündmuseks ...

1914. aastal aga allkirjastas seesama keiser Franz Joseph samuti just Bad Ischlis dokumendi, millega ta kuulutas sõja Serbiale, ja see viis esimese maailmasõja puhkemiseni.

Kaiserstadt ehk keisri linn

Niisiis Bad Ischl kubiseb Franz Josephi mälestuspaikadest, alates keisri villast ning keisri pargist kuni selleni, et Bad Ischlis saad üsna tõenäoliselt süüa keisrišnitslit ja juua keisriõlut. Kondiitriärid ja kohvikud pakuvad keisridesserti ja keisritorti ning Franzi ja Sissi mullijooki! Isegi autopesu saab Bad Ischlis tellida kaiserwäsche, mis on märk eriti esmaklassilisest teenindusest.

Bad Ischliga on seotud ka maailmakuulus helilooja Franz Lehar, seesama, kes lõi opereti «Lõbus lesk», ning temagi veetis aega Bad Ischlis, ostis endale sinna 1908. aastal villagi, suhtles paljude kuulsuste ja kunstnikega, lõi aina uusi operetikesi ja mõjutas linnakese glamuurset seltskonna- ja kultuurielu.

Kui Tartu koos Lõuna-Eestiga kannab Euroopa kultuuripealinnana juhtmõtet «Ellujäämise kunstid», siis Bad Ischli ja Salzkammerguti loosung on «In Salz getroffen». Kas soolast löödud, puudutatud, tabatud või inspireeritud, tõlgi, kuidas meeldib!

Öeldu viitab piirkonna tuhandete aastate pikkusele soolatootmise traditsioonile ning hoolimata keisrilinna staatusest on ka sool Bad Ischli ja Salzkammerguti ajaloo keskne tegelane.

Ma olen soolas. Foto: Aime Jõgi

Linnakese soolabutiikide riiulid on maast laeni täis purke ja purgikesi kõige eripärasemate maitse- ja kristallsooladega. Võid osta ka lihtsalt tüki soolakivi koos metallist riiviga, millega siis kodus kivi kraapida, kui supp mage tundub.

Soolabutiigis paelub tähelepanu must T-särk kirjaga «I’m salty» – vaimukas sõnamängus peitub alati müügipotentsiaal, ometi jääb see särk ostmata, aga paneb Tartust kohale rännanu edasi juurdlema selle üle, mis võiks olla Bad Ischli proovikivi, mille pärast see Austria rahvakild seal on ehk pisut soolas või kibe, nagu eestlasedki oma lauskmaal ja rõskete aastaaegade hägus, ikka muretsedes, kuidas enese juurde koju vahetevahelgi külalisi meelitada, kes meid siis töökuse ja vapruse eest kiidaksid.

14 000 elanikuga Bad Ischl ei ole Euroopa mõistes midagi muud kui kõrvaline maakoht, kust vabal ajal on tark jalga lasta.

Bad Ischlis ja Salzkammergutis on otse vastupidi.

See on lausa aasta ringi turistidest küllastunud ja sellest on saanudki murekoht. Turistiderohkus teeb piirkonna üheülbaliseks, koormab parajal määral keskkonda ja loodust ning paneb kohaliku inimese tundma end kõrvalejäetuna.

Bad Ischl paistab mägede vahelt Katrina mäe tipust 1416 meetri kõrguselt merepinnalt, mahtudes ära peopessa. Foto: Tpm

Kui Bad Ischli südames asuva viiekorruselise neljatärnihotelli kaheinimesetuba kolmeks ööks maksab septembris 1281 eurot ning broneerimiseks vaba tuba naljalt ei leia, siis millest see räägib?

Sellest, et linnakese külastajad on väga heal järjel inimesed, kes aga paraku kipuvad olema vanemad inimesed. Vahel lihtsalt kõrges eas rikkad daamid, kel kaaslase puudumisel on ehk vaid koerake kaasa võtta. Ja kui laupäeva õhtul kõlab hotelli fuajees tantsumuusika, istutakse sõbrannaga klaasikese taga, jälgides parketil mõnd fokstrotisammul triivivat paari, kuna samaealisi kavalere napib.

Bad Ischl ja Salzkammerguti tiimi rahvusvaheliste suhete juht Barbara Eigner saatis Tartust küllatulnud eestlasi Austrias, vastates huviliste igale küsimusele. Ta on Viini tüdruk, kelle tõi Bad Ischlisse töö, mida Euroopa kultuuripealinna meeskond talle pakkus. Täpselt aasta tagasi külastas ta ka Tartut ja kinnitab, et sai selle linna vibe´st aru küll. Foto: Aime Jõgi

Bad Ischli ja Salzkammerguti Euroopa kultuuripealinna tiimiga kohtudes saab vestlustes selgeks, et nemadki ehitavad paremat tulevikku ja otsivad strateegiat, mis võiks noori piirkonda tagasi tuua. «Rural places reconsider,» rõhutab tiimi loovjuht Elisabeth Schweeger. Ja räägib, kuidas nende ülesanne on olnud seda maapiirkonda uue pilguga vaadata, püüda tasakaalu leida inimlike ootuste ja vajaduste ning looduse ja keskkonna vahel.

Sügis on suvest parem

Bad Ischli nooremat elanikku tuleb linnapildist lausa otsida. Kus nad kõik on? Pereinimesed, kisavad lapsed, hängivad teismelised?

Selgub, et septembri esimesel nädalal on linn veel suveuimas, puhkusest võetakse viimast. Austrias algab õpilaste kooliaasta piirkonniti erinevalt ja Ülem-Austrias alles septembri teisel nädalal. 14 000 elanikuga Bad Ischl ei ole Euroopa mõistes midagi muud kui kõrvaline maakoht, kust vabal ajal on tark jalga lasta.

Nädalavahetuse laadaks on siiski ka kohalik rahvas platsis. Linna peatänavad on muutunud lõppematuks kirbuturuks, kus uhke olekuga härrad, nahast põlvpüksid jalas ja kaabu peas, müüvad antiikesemeid, maale, vanu plaate ja raadioaparaate ning pihast krousitud trükimustrilistes kleitides naised, triigitud põlled ees, pakuvad vintage-aksessuaare või moest läinud lauanõusid ja kristallvaase.

Lisa Neuhuber, Euroopa kultuuripealinna tiimi liige, kes naasnud kodupaika Salzkammergutti. Foto: Aime Jõgi

Bad Ischli ja Salzkammerguti Euroopa kultuuripealinna tiimi liige Lisa Neuhuber (32) kasvas üles just rahvusliku meelelaadiga Austrias, Bad Ischli naabruses Ebensees. 18-aastasena suundus ta sealt Viini õppima kultuuri ja antropoloogiat. Kui Bad Ischl asus taotlema Euroopa kultuuripealinna tiitlit, liitus ta tiimiga. See oli kuus aastat tagasi.

Kui tiitel kinni püüti, tuli ta tagasi koju, abiellus ja nüüd on aastase tüdruku ema. Ta kinnitab, et ei kipu siit enam kuhugi, vaid kavatseb Salzkammergutis eluga järjele saada. «Jah, meil elab siin palju vanu inimesi, aga selles ei ole mitte midagi halba,» ütleb ta. «Ja kuidagi meelitame siia tagasi ka nooremaid.»

Osa Bad Ischli ja Salzkammerguti kultuuriprogrammi põhisündmustest on planeeritud nimme sügisesse, et näidata seda piirkonda atraktiivsena ka siis. Nii on septembris, oktoobris ja novembriski veel festivalide, maailmakuulsate kunstnike näituste, video- ja installatsioonimeistrite loodud lavastuste ja häppeningide kõrgaeg.

6. septembril avatud Analog!- festival Bad Goisernis näiteks otsib seoseid professionaalse kunsti, käsitööpärandi ja piirkonna ajaloo vahel. Üks tegija sel festivalil on kahtlemata Viinist pärit kunstnik Alfredo Barsuglia, kes eelmisel suvel mattis maasse elutoa. Sõna otseses mõttes!

Plakatil tuba, mis künka sisse maetud. Foto: Aime Jõgi

Ettevõtmise õnnestumiseks palus ta abi kohalikelt inimestelt, et need aitaksid maasse kaevatud tuba sisustada, tooksid laua ja toolid, vaibad, maalid ja supiserviisi, kella ja peegli ja kümneid nipsasjakesi. Pildistas sisutatud ruumi üles. Siis tellis kopa ja palus kopamehel elutoa liiva ja mullaga täita, silus künka pealt tasaseks ja külvas muru.

Hilismineviku elutoa väljakaevamistel Bad Goisernis võisid osaleda kõik. Käru lükkab Elva vallavanem Priit Värv, kellel tekitas ootamatu arheoloogiroll kahetisi tundeid. «Ühest küljest oli see arusaamatu ja absurdne, miks on selline teos loodud ja mida väljakaevamine sümboliseerib. Teisest küljest oli mõte sedavõrd intrigeeriv, et kutsus kindlasti labidat haarama,» meenutas ta. Foto: Aime Jõgi

Analog!-festivali avatseremoonia järel suundusid inimesed sellesama künka juurde, mis nüüd kenasti haljendas. Tööriistad ja kärud, kirkad ja labidad olid ootel ning väljakaevamised võisid alata. Kultuurikorraldajad, publik ning kohalikud lapsed, samuti kogemusreisile tulnud eestlased, said käed mullaseks. Alfredo Barsuglia sõnul oli tema eesmärk hägustada piiri reaalsuse ja kunsti vahel, võimaldades inimestel avastada «kaotatud» elutoa esemeid, mida arheoloogina avastades võis ka endale jätta.

Aga liustikud sulavad

Võiks ka jutustada USA heliartistist Bill Fontanast, kes on oma teose loonud Unesco maailmapärandi staatusega Dachsteini mäe sisemusse. Seal asub tohutu suur looduslike tunnelite ja avarate saalidega koobastik, mis peidab jääliustikku, ja on nähtav kümnete jääskulptuuride, jääseinte ja kuristikena, mis kõik aga piiskhaaval sulavad.

Dachstein, gigantses jääkoopas. Foto: Aime Jõgi

Dachsteinist 1000 kilomeetri kaugusel asub Notre-Dame’i katedraal, mis on Pariisi hing ja Euroopa kultuuri üks sümboleid ning mis sai korvamatult kannatada 2019. aasta tulekahjus. Mis võiks olla ühist katedraalil ja liustikul? Kunstnik Bill Fontana vastab, et see on haprus, ja osutub inimtegevuse mõjule, käigu jutt kas siis kultuurist või loodusest. Selle ühise omaduse toob ta esile Dachsteini gigantses jääkoopas teosega «Silent Echoes», võimendades liustiku sulamisest tekkivaid helisid ning pakkudes raputavat valgusmängu läbisegi orelihelidega.

Vaade Dachsteinilt alla orgu. Foto: Aime Jõgi

Lõpuks võiks küsida, kas Bad Ischl ja Salzkammergut saab oma Euroopa kultuuripealinnaks olemise ülesandega ehk paremini hakkama kui Tartu ja Lõuna-Eesti? Väljakutsed, millega mõlemad silmitsi seisavad on samal ajal nii sarnased kui ka erinevad, kohati isegi võimatud. Ühest vastust aga pole.

See, millesse Euroopa eri otstes asuvate tiimide liikmed aga kindlalt usuvad, on kogukondadevaheline koostöö ja rahvusvaheline läbikäimine. Seda võib aga vahest ka tuleviku kapitaliks pidada.

Ebensee koonduslaagris ripuvad verised kleidid

Ebensee tunnelisse loodud kunstiteose autor on jaapanlane Chiharu Shiota. Foto: Aime Jõgi

Teravalt soolaste teemade seas on üks, mis on seotud keerulise ja valuliku ajalooperioodiga, ulatudes teise maailmasõja ja natsionaalsotsialismi aastatesse.

Natside võimu all kannatas kogu Austria. Eriti märkimisväärne oli Salzkammerguti piirkond, kus asusid töö- ja kontsentratsioonilaagrid, üks neist 1943. aastal rajatud Ebensee. See oli kurikuulsa Mauthauseni kontsentratsioonilaagri üks all-laagreid, mille vangid töötasid mägede sisse rajatud tunnelites, kus asusid natside raketitehaste varjatud tootmisüksused, et peita neid liitlasvägede õhurünnakute eest.

Ebensee laagri vabastasid USA väed 6. mail 1945.

Ebensee koonduslaagri ellujäänud 1945. aasta maikuus, pärast Ameerika Ühenriikide vägede saabumist. Foto: United States Holocaust Memorial Museum

Kahe aasta jooksul viibis seal vangistuses 27 000 inimest – juudid, venelased, poolakad, prantslased, romad, poliitvangid, teisitimõtlejad. Ränkade elutingimuste, kurnatuse, alatoitumise ning haiguste ja valvurite vägivalla tõttu suri 8500 kuni 9000 inimest.

Bad Ischl ja Salzkammergut ei ole mitte ainult jumalikult kaunis looduspiirkond, vaid see on olnud ka jumala poolt mahajäetud kannatusterohke ja verine paik.

Euroopa kultuuripealinna tiimi loovjuht Elisabeth Schweeger jutustas, kuidas nad palusid Jaapani kunstnikul Chiharu Chiotal luua ühte Ebensee tunnelisse poeetiliste kujunditega installatsiooni, mis meenutaks seda, mida inimesed ei tohiks koonduslaagreist unustada.

«Ja kuna Saksamaa ja Jaapan olid teise maailmasõja lõpul koos ning jaapanlased on palju kannatanud ameeriklaste heidetud aatomipommide pärast, siis lootsime, et saame siia tuua ühe natuke teistsuguse vaate,» rääkis Elisa­beth Schweeger.

Bad Ischl ja Salzkammergut, vaated ja muljed. Foto: Aime Jõgi

Ta meenutas ajalugu ja jutustas ka kohalikest külanaistest, kes püüdsid vange leivapalukesega aidata ja keda vahele jäädes ootas samuti surm. Rääkis ka loo ühest poola mehest, vangist, kes pärast sõja lõppu Varssavisse jõudes sealt oma perekonda eest ei leidnud, sest kõik olid tapetud. Ja kes seejärel tuli tagasi Ebenseesse ja abiellus seal naisega, kes talle koonduslaagripäevil oli püüdnud leiba tuua ...

Koonduslaagri seitsmest tunnelisuust on üks meie päevil avatud. Tunnel viib su 120 meetri sügavusse mäe sisse. Juba mõne sammu järel tunned kontideni tungivat jahedust, seinad on niisked, laest tilgub ja põrandal on loigud. Tunneli lõppu prožektorivihkudest hoolimata ei paista. Mis võiks olla selle paiga vääriline kunstiteos!?

Need on üleelusuurused kleidid ümber nähtamatute naiste kehade, seelikuosa pikkade siiludena laiali venitatud. Neil naistel ei ole käsi ega jalgu, nägudest rääkimata. Nad on ainult tühjad kleidid, ja neid kaitsevad punased, laest maani ulatuvad narmad kui verine udu.

«Ma küsin endalt tihti, miks see on alati nii ambivalentne,» kirjutab Jaapani kunstnik Chiharu Shiota oma teose kõrval. «Et miks me vajame üksteist, kuid peame samal ajal end üksteise eest ka kaitsma.» AIME JÕGI

Foto: Aime Jõgi

 

Milline on Bad Ischli ja Salzkammerguti poolaasta kokkuvõte Euroopa kultuuripealinna aastal? Mida näitavad numbrid?

10. juuli pressikonverentsil vaatasid Euroopa kultuuripealinna Bad Ischl-Salzkammergut 2024 loovjuht Elisabeth Schweeger ja tema meeskond tagasi aasta esimesele poolele. 30. juuni seisuga oli programmiraamatu 130 projekti ellu viidud. Esimesel kuuel kuul registreeriti ligikaudu 220 000 külastajat. Rohkem kui 80 protsenti projektidest oli piirkondliku seosega. Kõik piletitega etendused olid välja müüdud.

Elisabeth Schweeger, loovjuht. Foto: Aime Jõgi

Sündmuste läbiviimisel osales 827 kunstnikku, teadlast ja eksperti nii koha pealt, Austriast kaugemalt kui ka rahvusvaheliselt. Samuti lugematul hulgal piirkondlike ühenduste aktiivseid liikmeid, laulu- ja muusikaansambleid, tantsijaid, käsitöömeistreid ning erinevatest elanikkonna gruppide inimesi nagu õpilased, naised ja pensionärid.

2024. aasta jaanuarist aprillini piirkonda registreeritud saabumiste ja ööbimiste arvud rõõmustasid kultuuripealinna meeskonna liikmeid samuti väga. Lipulinnas Bad Ischlis kasvas saabumiste arv 36 protsenti ja ööbimiste arv 21 protsenti. Ja kogu kultuuripealinna piirkonnas Salzkammergutis olid saabumiste arvud suuremad 8 ja ööbimiste arvud suuremad 5 protsenti.

Avamisest alates on Salzkammerguti piirkonda külastanud ajakirjanikud Austriast ja veel 16 riigist, sealhulgas Saksamaalt, Ühendkuningriigist, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Sloveeniast, Horvaatiast, Ungarist, Slovakkiast, Tšehhist, Poolast, Eestist, Lätist, Austraaliast, Hiinast ja Singapurist.

Allikas: half-year-press-conference