:format(webp)/nginx/o/2024/09/16/16361374t1h3d2a.jpg)
/nginx/o/2024/09/16/16361226t1h1577.jpg)
Veel viimaseid päevi on Pallase galeriis avatud tekstiilikunsti näitus «Üks meist». Lisaks nimekatele Eesti kunstnikele on välja pandud ka tuntud Leedu tekstiilikunstnike tööd. Peaaegu 20 kunstniku loomingu sõlmib kokku küsimus inimese suhtest sellega, mis jääb temast väljapoole.
Väljapanekus on nii käesoleval aastal teostatud töid kui ka märksa vanemat loomingut. See kinnitab näituse temaatika elujõulisust.
Pealkiri «Üks meist» viitab seisundile ehk kooslusele või kogukonnale, mille hulka «üks» on arvatud. Lahutav ja kaasav samal ajal, mõjub pealkiri staatiliselt, anonüümselt ja üldistavalt, mis võimaldaks kerge vaevaga kuraatoritel (Aet Ollisaar, Reet Pulk-Piatkowska, Monika Žaltauskaitė Grašienė Žaltė) koondada väga eriilmelisi töid.
Ometi on näitusele jõudnud teosed, mis uurivad aktiivselt ja tähelepanelikult suhteid inimeste ja nähtuste vahel, on selleks midagi konkreetset nagu ruum või abstraktset nagu mälu. Tööd avavad inimese suhete struktuure mustrite, kontrastide ja rütmi kaudu ning lasevad korraks kogeda maailma läbi autorite isikliku nõelasilma.
Ruumi mälu
Näituse põhjalikku teemakäsitlust näitab juba üksi see, et töid on jagunud galerii kõikidele korrustele. Suures saalis saab vaadelda mastaapseid ja mahulisi töid, mis ulatuvad kaugemale inimliku eksistentsi ja kogemuse piiride, nagu ruumi mälu ja surm.
Näituse juhatab sisse Severija Inčirauskaitė Kriaunevičienė teoste sari «Roosidega kaetud tee», see koosneb autokere detailidest, millele on ristpistes tikitud lilled. Ja kuigi esialgu võib tunduda, et kunstnik on töötanud peamiselt tikandi peene struktuuri ja metalli robustse vormi ühendamisega, on sarja lähteaines elust pikem.
/nginx/o/2024/09/16/16361228t1h57ea.jpg)
Need teosed viitavad surmaga lõppenud liiklusõnnetustele ja tikandid nendesse paikadesse jäetud lilledele. Vaevalt, et tikandiks valitud ristpistetehnika on selles töös juhuslik. Ristide ja lilledega tähistatakse ka matmispaiku ja selles töös on hauaplatsiks sõiduauto.
Hoopis teist tüüpi maapinda kujutab Maryliis Teinfeldt-Grinsi teos «Sõjaväelinnak». Kunstniku loomingule omases värviküllases käekirjas avaneb vaatajale maakaarti meenutav muster. Autor kasutab linnulennuvaadet ning kujutab kaardil märgilist muutuvat maastikku.
Näituse on sujuvaks kujundanud aga kuraatorite oskuslik silm. Nad on osanud valida ja paigutada teosed selliselt, et need mõjuvad koos nagu üks suur lugu.
Nii Kriaunevičienė kui ka Teinfeldt-Grins töötavad inimese ja ruumi vaheliste seostega ja näitavad, kuidas muutused inimeses muudavad ka teda ümbritsevat ruumi. Mis aga veel tähtsam, nende muutuste käigus tekib inimesel ja ruumil jagatud mälu, sest haud aitab lahkunut meeles pidada ja maastik või hoonestik orienteeruda.
Kaardistamisega tegeleb Pallase galerii keldrikorrusel ka Liisa Hanvere tööga «Vaese mehe kasukas». Lambanahast kasukale on kunstnik tikkinud metsamassiivi kaartidelt saadud iga-aastased andmed nii, et joonistub välja metsaga kaetud alade vähenemine. Kasuka kõrvutamine metsaga on kaval viis, kuidas tõsta kohalik metsamajandus vaataja isiklikku sfääri ja hiilida avaliku debatiga privaatsesse ruumi.
Isiklikku ruumilist kogemust pakub vaatajale Lina Jonikė installatsioon «Kaitse», mis koosneb silindriks kokku punutud roost hüttidest ja mis meenutavad õõnsaid puutüvesid. Seitsmest hütist igaüks mahutab hõlpsalt ühe inimese korraga ning laseb vaatajal galeriis ajutiselt eralduda ja tähelepanu koondada.
Väike maailm
Sellesarnaselt mõjub ka Jonikė miniatuurtikandite sari «Minu armsad», mis on paigutatud galerii keldrikorrusele omaette ruumi. Teoste kaudu jagab autor vaatajaga mõtteid ja mälestusi, millel puudub laiem kontekst ja taust. Figuurid mõjuvad kui fragmendid minevikust, mis on mingil põhjusel aktiivses mälus säilinud, aga ei paigutu enam loogiliselt olevikku.
Kunstnik nagu harutaks mälestused lahti väikesteks stseenideks ja jäädvustaks nad pisimates võimalikes osakestes. Ta kasutab jäädvustamiseks digiprinti, mis võimaldab väikest fotot teravalt printida, ja pärltikandit, mis loob reljeefse pinna. Tikand suurendab tööde taktiilset väärtust ja rõhutab nende väiksust.
Väikest maailma on jäädvustanud ka Marilyn Piirsalu töödega «Tasakaal I» ja «Tasakaal II». Need kujutavad lapsi kogemas maailma läbi oma seiklusliku ja avastava vaatenurga. Eksponeeritud teostes on kunstnik ühendanud mitmeid tekstiilitehnikaid ja selle tulemusena saavutanud tihedad ja aktiivsed pinnad, milles vabalt voogavad jooned on kõrvuti tugevalt kokkuhoidvate sõlmedega.
/nginx/o/2024/09/16/16361227t1h7b8e.jpg)
Aktiivseid pindu võib näha ka Aet Ollisaare töödes. Punastes ja rohelistes toonides gobelään «Ükskord on kõik jälle võimalik» kujutab kasvuhoonet, mis on ajanud juured mullast sügavamale. Kunstnik kasutab kasvuhoonet kujundina, oma isikliku mälupangana, kus saavad kokku alles värske muld ja juba maitseküps saak nagu hetked erinevatest elu etappidest.
Üllatav lisand tervikus on galerii teise korruse projektiruumi paigutatud Krista Leesi töö «Shit happens» oma ootamatu otsekohesuse ja huumoriga. Leesi sõlmvaip kujutab mustal taustal tihedaks mustriks koondunud linnuväljaheiteid. Ja kuigi tööd tutvustavas tekstis viitab kunstnik, et teose sõnum on siiski lootusrikas, ei jäta muster vaibal eriti ruumi mugavaks kõndimiseks.
Näituse on sujuvaks kujundanud aga kuraatorite oskuslik silm. Nad on osanud valida ja paigutada teosed selliselt, et need mõjuvad koos nagu üks suur lugu.
Eesti ja Leedu tekstiilikunstnike näitus
- Pallase galeriis (Riia 11) saab 21. septembrini vaadata Eesti ja Leedu rahvusvaheliselt tuntud tekstiilikunstnike näitust «Üks meist».
- Näituse idee sai alguse kunstnike rahvusvahelistest kontaktidest ning kõrgema kunstikooli Pallas ja Vilniuse kunstiakadeemia Kaunase osakonna tekstiiliosakondade koostööst.
- Kureerinud Aet Ollisaar, Reet Pulk-Piatkowska ja Monika Žaltauskaitė Grašienė Žaltė.
- Kujundanud Madis Liplap.
- «Üks meist» kuulub Tartu 2024 lisaprogrammi.