Kas see on tavaline lugu, et veelind part on puu otsas? Mõni päev tagasi oli üks sinikael-part Emajõe ääres Kartuli ja Emajõe tänava nurgal papli otsas oma nelja meetri kõrgusel.
Kas see on tavaline lugu, et veelind part on puu otsas?
16. aprill 2012, 11:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastab Andrus Kuus, Eesti Ornitoloogiaühingu töötaja:
Väga tavaline see ikka pole, et part on puu otsas. Mina pole sellist pilti näinud.
Aga mõnikord on juhtunud, et maas pesitseval sinikael-pardil on isegi pesa puu otsas. Ei oska küll öelda, miks ta sellise valiku on teinud, ehk on puu otsas olnud vaba varesepesa. Sinikaelad kasutavad vahel varesepesi.
Taevake! Aga kuidas pardipojad siis sealt puu otsast alla saavad, et mamma sabas vette paterdada?
See on päris hämmastav, mida pardipojad kõik oskavad. Sinikael-pardi pojad hülgavad pesa 12–16 tundi pärast koorumist. Siis oskavad nad juba maa peal liikuda ning vees ujuda ja sukelduda. Pojad kasvavad väga kiiresti, kahekuuselt nad juba lendavad.
Puu otsas oleva pardi puhul oleks veel väga huvitav teada, et kuidas ta ennast seal tunneb? Pardil on varvaste vahel ujulestad, ta ei saa end ju oksa külge kindlat kinni haakida.
Võib arvata, et ega tal seal ikka mugav ole. Kui pardil oleks puu otsas hea olla, siis oleks neid seal palju rohkem.
Aga samas – kui ta seal kõrgel juba on, ju ta siis seal ka hakkama saab.