Kuidas on arenenud ja peaks arenema Tartu Ülikool? Vastab Arne Merilai

Arne Merilai Foto: Margus Ansu

Vastab eesti kirjanduse professor Arne Merilai

Kas Tartu Ülikool on viimase viie aasta jooksul piisavalt arenenud, et anda tänapäeva nõuetele vastavat konkurentsivõimelist haridust, või peab ta oma positsiooni ja maine parandamiseks veel kõvasti pingutama?

Arvan kindlasti, et ülikool areneb pidevalt ja on haridusilmas edenevalt konkurentsivõimeline. See tähendab ühtlasi, et kestev pingutus on meie ellu vältimatult sisse kodeeritud. Ükskord võib muidugi kerkida küsimus, kas me end viimaks üle ei pinguta ja oma vaimset panka lõhki ei aja – ei tea kellega võisteldes.

Teatavasti nõuab teaduse tegemine ka küllaldast uurimisrahu ning süvenemisaega, mis on kärme edu nõuetega vastuolus. Hüsteeriline hoiak aina «rahvusvahelisemaks» muutmisel, bibliomeetriliste jt kasulike mõõdikute mõõdutundetul rakendamisel, akadeemilise elu jäigal formaliseerimisel jmt süsteemimürk on alati enam kui kahjulik.

Rahvusvahelisus kasvab elavalt iseenesest, see on Euroopas kinnistumise loomulik osa, mida enam ollakse meie eripärast mujal huvitatud. Üha vähem on vaja seda kunstlikult takka õhutada, eriti kui see võib söövitada kohalikku kvaliteeti, mille on loonud põlvkondade töö. Rahvuslik ja üleilmne seisku tasakaalus ja minu arust see nõnda juba ongi, ei ole tarvis isolatsioonist teise äärmusse kalduda.

Humanitaarias on rahvuslik mõõde vaieldamatu alusvajadus. Omakultuuri valdamine, süvauurimine on me esmakohustus, mille eest hoolitseda saame ainult ise, et midagi eripärast ja rikastavat maailmale pakkuda.

Näiteks kirjandusteaduses on kõige rahvusvahelisem tegevus seotud võrdleva uurimisega, kuid nagu mainib me kõige teenekam teadlane, maailmakirjanduse professor Jüri Talvet, on siingi esmatähtsad alad, mis seostuvad meile põhilise väärtustamisega: võõrteoste vastuvõtt ja omateoste tõlgendamine, meie oma kultuuri suhted ja nende seosed välisega, paigutamine suuremale väljale, dialoogilisus.

Vaimuilma huvitab küll meie kopeeriv tegevus, palju enam siiski originaalne loovus: eripärane, iseseisev, väärikas kultuuriliik, mis on sügavam või kõrgem enesekolonisatsioonist. Tartu Ülikooli konkurentsieelis maailmas tuleb just sellest. Selle pildi ähmastumine on võrdselt ohtlik ja rumal.

Kahjuks toimub mingi taandareng praegu germaani, romaani ja slaavi instituudis, kuigi just sealt lähtub oluline rahvusvaheline suhtlemisvõime. Püksirihma pingutamise asemel soovitan filoloogidel sellega parem midagi ebapedagoogilist teha.

Mida peaks tegema mai lõpus valitav uus rektor, et Tartu Ülikoolist saadav haridus ja siin tehtav teadustöö oleks veelgi parem ja tähelepanuväärne kogu Euroopas?

Alar Karise loobumisest on väga kahju; tal on universitas’ele kohane vaim, mis on ka hu­maniora vastu empaatiline. Teisalt võib seda mõista, sest loovteadlasele on asutuse juhtimine paraku «karistus», mida au, kuulsus, võim ja õitsengu rahulolu ei pruugi korvata.

Uus rektor kahtlemata teab, et ülikooli sisuks on tõe avastamine, leiutamine ja õpetamine, mitte selle teesklemine ehk asendustegevus. Tõe esindamine on esmane, esitamine siiski teisene.

Taristu peab teadust ja õpet teenima: eesmärgipäraselt ja kultuuri vajaduste põhiselt, mitte nende kõrvale või koguni kohale iseseisvuma. Võimude lahususe põhimõte on väga õige, kui see ei jää poolde vinna.

Ülikool peab oma õppejõude hoidma, selmet kurnata: nad peavad ülal mitmeastmelist väikerahvusele tähtsat haridusasutust, kogu akadeemilise vastutusega, konkureerides samas teiste teadusasutustega, kus süstemaatilist õppetööd ei tehta.

Kõnelemata kolmandast, kriitilisest kultuuriväljast, milles osalevad paljud humanitaarid. Kohustuste suhe näib 3:1, vähemalt 2:1, aga kas uus ETAg seda arvestab?