Toomas Jürgenstein: hariduse ideaalpilt ja kattevarata tee sinnani

Toomas Jürgenstein

FOTO: SCANPIX

Vähemalt paberil on Tartu koolivõrgu arengukava olemas. Haridusosakonna juhataja Riho Raave artikkel «Otsus on tehtud – mis saab nüüd edasi» (TPM 15.3) annab rahuliku ja selge kava asjade plaanitavast käigust.

Mulle tundub, et vaielda koolivõrgu kava üle saaks lõputult, aga mingil hetkel on lihtsalt mõistlikum vaidlusest loobuda ja hakata uut süsteemi üles ehitama. Siiski on selles protsessis küsimusi, mille suhtes on mul kartusi. Võtan nendest vaatluse alla mõned eelkõige eestikeelset gümnaasiumiharidust puudutavad punktid.

Hoolimata sellest, et Tartus on võimul Reformierakonna ja IRLi koalitsioon, sai koolireformi ideaal vägagi sotsiaaldemokraatlik. Õpilastel peaksid olema võrdsed võimalused käia ühtviisi heades kodulähedastes põhikoolides ja konkureerida võrdsetel alustel gümnaasiumidesse. Nüüd vaataksingi Tartu tulevast gümnaasiumiharidust õpilaste valikuvõimalustest lähtudes.   

Duost saab trio

Kesklinnas vaatleksin esimesena enam-vähem senises rütmis jätkavaid Miina Härma ja Hugo Treffneri gümnaasiumi. Nende koolide õppesuunad on paigas ning õppetööd iseloomustab kogu Eestis tuntud kvaliteet.
Kindlasti on mõlemale koolile oluline, kuidas leida kooliperele uusi võimalusi, kuid pisut nende koolide siseelu teades ma ei kahtle, et sealse ajupotentsiaali abiga leitakse loov tasakaal dünaamiliste muudatuste ja stabiilsete kooli toimimiseks vajalike aluspõhimõtete vahel.

Tõenäoliselt lisandub sellesse tuntud duosse peagi kolmandana Jaan Poska gümnaasium. Loomulikult võtab gümnaasiumi näo kujundamine pisut aega, kuid juba kooli direktori Helmer Jõgi hiljutise artikli «Sarnasus tekitab sarnasust» (TPM 5.4) põhjal võib öelda, et ideede puuduse taha see ei jää.

Ehkki kõik kolm kesklinna gümnaasiumi asuvad hästi remonditud ajaloolistes koolihoonetes, on Jaan Poska gümnaasiumi hoone, lisaboonusena koolile, märgilise tähtsusega kogu Eestile. Näib, et need kolm kooli moodustavad tulevikus trio, mida iseloomustavateks märksõnadeks võiks olla akadeemilisus, loovusega tembitud traditsioonilisus ja hea kvaliteet õpetamises.

Mulle ei meeldi haridussüsteemis nii sageli kasutatav sõna «konkureerimine», kuid Tartu gümnaasiumihariduse seisukohalt on oluline, et nii Kivilinna kui Tamme gümnaasium suudaksid pakkuda siin nimetatud kolmikule tõsist alternatiivi.

Piltlikult öeldes tähendaks see olukorda, kus viiel vabariiklikel olümpiaadidel häid kohti saanud ja põhikooli viitega lõpetanud õpilasel oleks Tartus viis omapärast valikut ning otsustamise aluseks saaksid nende spetsiifilised huvid. Ning ideaalis võiks igaüks neist valida edasiõppimiseks erineva gümnaasiumi.

Ideaalpilt

Tulevase Kivilinna gümnaasiumi puhul julgustab asjaolu, et selle tekkeks on seljad kokku pannud Annelinnas asuvad gümnaasiumid. Koostööst alguse saanud ettevõtmised on üldjuhul elujõulised ja ideerikkad. Ometi oleks kesklinna gümnaasiumidele alternatiivi pakkumiseks vaja linnal veel märgatavalt panustada kooli õpikeskkonda.  

Viimaks jõuan ehk kõige enam arutelu tekitanud Tamme gümnaasiumi juurde. Mulle tundub, et puhta gümnaasiumi käivitamiseks aadressil Nooruse 9 pole taust paha. Selle koolihoone lähedusse jääb mitu Tartu Ülikooli õppehoonet, mis loomulikult teevad võimalikuks tiheda koostöö ülikooliga. Ja seda mitte ainult loodusteaduste suunal, vaid kooli tulevaseks naabriks saaks ka ajalooarhiiv, mis võimaldab arendada ajaloo õppesuunda. Väljas on ruumi ka mitmele palliplatsile.

Tõsiseid kahtlusi ja poleemikat on tekitanud kavandatav uus koolimaja. Vilja Kohler kirjutas artiklis «Uue koolimaja noorus jääb vene aega» (TPM 2.4) selle maja praegusest seisust kui lapitud püksitagumikust. Ja see on tõsine murekoht, sest tekkiva gümnaasiumi õpikeskkonda ei saa alahinnata.

Et sellestki gümnaasiumist kujuneks arvestatav alternatiiv, ei tule seal teha mitte lihtsalt korralik remont, vaid leidlik, loominguline ja 22. sajandisse juhatav remont. Muidugi tuleb koolimaja ka kohaselt sisustada. Samuti peaks tulevase kooli juurde kuuluma sujuv transpordiühendus, juurdepääs nii bussi kui jalgrattaga.

Nii oleks ideaalpildis tulevases Tartus kolm pisut enam traditsioonilisust ja akadeemilisust ning kaks uuenduslikkust ja nüüdisaegsust rõhutavat gümnaasiumi – kõik omanäolised ja õpilastele atraktiivsed.

Peidetud varandus

Sellest ideaalpildist tegelikkusse tagasitulek pole aga roosiline. Mõtlen tõsiselt, kuidas Tartu eelarve kannatab välja siin viidatud loomingulised remondid, lisaks investeeringud põhikoolidesse, kõnelemata veel sildade remondist.

Ja selle küsimuse üle juureldes on mulle ikka meenunud Ilfi ja Petrovi raamatu «Kaksteist tooli» lõpp, kus Ippolit Matvejevitš on lõpuks leidnud kätte oma varanduse. Ainult et see on temale kättesaamatul kujul, sest tooli peidetud briljantidest on ehitatud kultuuripalee.

Ka mina näen Tartus niisugust katteallikat, kui ületan Laia tänava silda, kus vahel näen ka mõnda autot sõitmas. Seda katteallikat ei saa koolide kordategemiseks kahjuks kasutada.        

Samal teemal: Tartu koolivõrgu ümberkorraldus, TPM 1.3, 15.3, 23.3, 2.4, 5.4 ja 12.4.

Tagasi üles